Veel säravad kohati kollased lehed ning katavad halli maailma, mis nende all peitub. Kui kõik lehed on maha langenud, siis tahaks küll juba talve. Miski peab seda hallust katma. Ometi on ka raagus puud omamoodi ilusad. Ka neis on pisut elu.
Kõik see meenutab inimese kaduvust, aja lendu linnutiivul. Alles oli kevad, nüüd juba sügis. Paljud unistused on veel täitumata, ideed teoks tegemata, kuid aega jääb aina vähemaks. Päevad muutuvad lühemaks, valgust on vähem ja südamesse jääb kaunis lootus - peagi on taas kevad! Peagi saabub päev, mil Kristus tuleb oma lastele järgi!
Vähe on aega jäänud veel –
sügis on jõudnud värvides.
Kuldset linna näen paistmas eel
ning tuli süttib mu silmades.
Otsekui karge kuldne hommik,
mis avab unised silmad,
nõnda on tulemas auline koidik,
mil rahvahulgad Päästjat näevad.
Aulises lotuses astun ma.
Sügise värvidest rõõmustan,
kui kollase vaibaga kaetud on maa –
kõrget eesmärki meenutan.
Tahan pidada aega kalliks
niikaua kui mul eluõhku
ning kui pea on läinud halliks,
tahan meenutada Looja sõnu.
Peagi kohtun Kuningaga
Kes valitseb kogu ilmamaal.
Tema sõna täidan rõõmuga,
sest vaid Jumala sõnal on elukaal.
Sügisepäikese paistel astun
ning võin lootuses meenutada,
et isegi talv oma külmust tuues
ei suuda armastust kaotada.
Tõstan silmad taeva poole,
kus pole ühtki pilvetupsu.
Armu on Issand andnud soole,
kes paneb Talle kangelt vastu.
Seepärast tean, et vähe aega
ning peagi õhtus on sügispäev.
Koidab hommik suure väega –
kaob igaveseks maine vaev!
