VANAISA LÄKITUS
10-11.10.2013
Värve täis on meie sügis,
iga pool on kuldseid lehti.
Näen kurbust vanaisa silmis,
ta tihti kurb on sügiseti.
Lehedest ma kimbu seon
ja panen vanaisa lauale
aga ikka kurbust silmist näen,
kui ütleb mõne sõna minule.
"Miks oled kurb sa, vanaisa?"
julgen nüüd ma küsida.
Ta ütleb jälle miskit tasa
ja palub toolil istuda.
Vanaisa mõtleb veidi
ja hoolsalt valib oma sõnu:
"On lõikusaeg, mu väike preili,
aga see teeb mulle valu.
Asi pole lõikuses -
saaki koguda mul meeldib -
vaid häda seisneb tuimuses,
mis lõikajate hinge trügib."
Vanaisa korraks vaikib
ja ma imestades küsin:
"On iga tööline ju valmis?
Ta lõikust koguma on usin."
"Oi ei, see pole nõnda!"
ohkab raskelt vanaisa.
"Isekust on küllalt tunda
ja lõikus edenema visa.
Mitu korda meie maailm
on olnud küps lõikuseks,
kuid ikka nõrkend ususilm
ja lõikus jäänud lootuseks.
Praegu jälle soodsad ajad,
kuid lõikajad on tukkumas.
Kui linnutiivul päevad
on ajamerre kadumas."
Jälle vaikib vanaisa,
vaatab kuldseid lehti vaasis
ning üks pisikene pisar
helgib hellalt tema silmis.
"Praegu veel on kuldne aeg
aga peagi saabub maru
ning öösse jõuab kuldne päev,
siis enam pole rahu.
Praegu veel on võimalusi
lõikust kokku koguda.
Jumal vajab töökaid käsi,
mis ei suuda väsida.
Miks peaksime kordama
jälle sedasama viga,
et jääme loiult tukkuma
ja alguse saab sõda?
Kuldne aeg ei kesta kaua -
lehedki pea närbuvad,
leides mullapinnal haua
ja unustusse kaovad."
Järsku armas vanaisa
mulle laialt naeratab:
"Seda kulda korjad sina,
sest Issand sindki läkitab!"
"Kas Issand mind läkitab?"
küsin imestades ma.
"Mõni teine kõike oskab,
kuid mina miskit aru saa."
Ei mind kuula vanaisa
vaid jätkab naeratades:
"Aastates ju olen mina
aga sina õitsvas nooruses.
Noored viivad lõpul töö,
mis olnud kaua unaruses
ja enne kui saabub öö
hiilgab maailm tõe valguses.
Pole aega korrata
esivanemate vigu.
Palehigis lõigata
tuleb sinul väga ruttu.
Ma usun väga kindlalt,
et jäänud leotud päevad.
Tegutse nüüd usus vapralt
seal kus vilja silmad näevad."
Mul tundub raske uskuda,
et mulle niivõrd tähtis töö.
Aga ma ei julge keelduda,
pigem koomal tõmban vöö.
Vanaisa võtab minu käe
ning jälle lahkelt naeratab:
"Jumal annab sulle väe
ja koos sinuga ta töötab."
Möödund sellest mõned aastad
ja lõikustöö on käsil mul.
Kõikjale kus ainult vaatad
särab vili nagu kuld.
Ka sind me Issand vajab
selles viimses lõikuses,
sest peagi tormiheli kajab
ja Jeesus tuleb hiilguses.
