MÖÖDAKÄIJA MÄRKAS MURELIKKU
Mõteisse vajununa
istus
üksik noormees pargipingil.
Üks vana mees ta juures peatus
ja märkas kurbust silmil.
„Miks sa nõnda
kurvastad?
Mis mõtted on su peas?
Millega küll ennast vaevad?“
küsis osavõtlikult vana mees.
Murelikult tõstis
pilgu
pargipingil istuja,
Vaatas küsijat ta viivu
ja palus enda kõrval istuda.
„Mõista ma ei
suuda,
mis on õige, mis on vale.
Palju arvamusi kuulda
aga ma ei kuule tõde.
Mõned mulle
ütlevad,
et peaksin kohanduma ajaga
nagu teised ees lähevad
mängides usueluga.
Mulle väga
vastumeelne,
kuid nemad mind pilkavad,
et olen fanaatik, vanameelne
aga nüüd on juba uus sajand.“
Möödakäija pead
vangutas
ja korjas maast väikse õuna,
siis kaaslasele otsa vaatas
ra rõhutas iga oma sõna.
„Mida teed üks
liblikas,
et ussike saaks õuna sisse?
Eks ta õigel ajal ole valvas
ja uss teeb pesa õunasse.
Miskit pole
pealtpoolt näha,
kuid seestpoolt on palju näritud.
Nii juhtunud on kogudusega,
mis eksitusse mähitud.
Meelitavalt
eksituse uss
puges koguduse sisse.
Väljast paistab iludus
aga saasta kogutud on kambrisse.
„Me ei lähe maailma,
Vaid toome maailma kogudusse“,
maailmauss saab kosuma,
sest soojalt kutsutud on sisse.“
Mahedasti
tuulehoog
paitas neid, kes pingil istusid.
Nad istusid seal kaua koos,
kuid kogu aja vaikisid.
Müksas noormees
vana meest
ja pisarsilmil surus kätt
ning ütles talle südamest:
„Aitähh, et ütlesid mul´ tõtt!“
Minuti siis istus
veel,
kuid enam polnud vana meest –
teda polnud näha pargiteel
ega paistnud teda kaugusest.
Meeleliigutuses
noormess
nuttis kuumi pisaraid,
sest ingel oli olnud vana mees,
kes tõi talle julguse sõnumeid.
Märkamatult
hämarduma
oli sügispäev hakanud.
Noormees pidi koju minema,
sest oli kaua pargis istunud.
Mitmeid aastaid
meenutas
seda ingli külaskäiku,
kuni austas Jeesust surmas,
sest ei saland tõelist usku.
