Võit läbi surma

MU PÄÄSTJA

Mu Päästja astus rada,

mis Kolgatale viis.

Nii palju valu tunda

ja surra siis,

Vaid selleks, et päästa

Teda põlgav maailm.

Ei võinud Ta ennast säästa –

kaugemale vaatas tema silm.

Mu Päästja risti löödi,

Ta talus kõik nii vaiksesti.

Ta poole pilkesõnu hüüti

aga Tema palus nende eestki.

Ta suri. Õhtusel tunnil.

Igaveseks oli pitseeritud võit.

Jumala Poeg rippus ristil –

rist nii palju lootust tõi.

Kui puhkes kaunis lilleõis

mu Päästja ülestõusmishommikul.

See hommik, mis süngena küll näis,

kuid mis helguses algas koidikul.

Kui puhkev elu Jumala väes

sai otsekui tähenduse uue.

Mu Päästja ristisurm,

karikas millest oli joonud,

kas temast pidi saama mullapõrm,

Tema kes maailmagi loonud?

Ta tõusis hiilguses ja aus,

kuis kirjutanud olid prohvetid.

Tema sõna sai elavaks vägevas jõus,

Ta sõbrad teda elusana nägid.

Ja meiegi ees seisab Ta täna –

Ta on elus, Tema kes suri ristil.

Me võime ta haavu ja valugi näha

sel maaailmale olulisel tunnil.

Ta meiegi ees seisab täna

ning anudes palub sul järgneda Talle.

Ta küsib: „Kus oled sina?

Kas vastad sa mu kutsele?”

Rutta risti juurde nüüd,

haara kinni patuste Lootusest

ning kui kõlab ülestõusmishüüd,

täna Loojat kõige eest.

Nad läksid mööda vaenlastest!

nad läksid mööda vaenlastest

13.01.2012

Pühendatud Jumala sulastele, misjonäridele, lihtsatele ja julgetele Jeesusest tunnistajatele, kes teenisid Jumalat kartmatult, kes teevad seda praegu ja neilegi, keda Jumal selleks kutsub.

Nad läksid mööda vaenlastest,

kes olid valmis tapma neid.

See oli usuproov ja test,

kas valmis käima raskeid teid.

Nad olid valmis astuma

hoolimata pilkesõnadest;

ka puudust nälga taluma,

et rääkida saaks Kristusest.

Töö, see raske, vilja kandis –

nii Jumal austatud sai.

Ta oma ligiolu andis

ning nad jälle koju tõi.

Läbi sügavatest orgudest

ja kõrguvatest mägedest;

mööda kuiva kõrbeteed,

kus nõnda vähe leidus vett;

kui raevutsesid mereveed,

nad tundsid Tema kätt.

Ta oli neile ligidal

ja valvas öösel nende und.

Ei lasknud võita tigedal,

kui kätte jõudis raske tund.

See sulle tundub nõnda kauge,

kuid see pole kättesaamatu.

Kas on su tee siis nõnd lauge,

et raskus mure tundmatu?

Kristus sindki läkitanud

põllule nii laiale.

Võimalused sulle andnud,

et lõikust tuua Temale.

Lugematud naised mehed

kuuletusid Jeesusel.

Täna seda kutset kuuled:

Tule osalema lõikusel!

Ära karda raskeid teid –

seal käinud paljud rändurid.

Nad rõõmu Jumalale tõid –

usu läbi sündis imesid.

Kui meil oleks silmi näha

Looja armastavat hoolt

ning Teda mitte saata ära

oma elus igalt poolt.

Nõnda juhtuda ei saagi,

et me kuulutame Kristusest,

kui me elada ei tahagi

osa saades raskustest.

Jeesus Kristus vastu võta

ja ole hoolas õppima.

Usus armastuses tõtta

aina kõrgemale kasvama.

Siis raske töö on õnnistuseks

ja taganebki vaenujõud,

kui su suureks elumõtteks

on kustutada vaimupõud.

Ta viib sind läbi orgudest,

üle kõrguvatest mägedest;

toob välja hukutavast veest,

läbi pilgetestki kannab;

kõikepidi hoolitseb su eest –

pea sul kauni kodu annab.