INIMESED ELAVAD

 

Inimesed elavad

kordumatuid elusid.

Inimesed kasutavad

kordumatut aega.

Kuigi tegemised pole uued –

kordumas on ajalugu.

On kordumatud elud need,

mis kunagi kord elatud.

Iga sõna, mis on öeldud,

iga mõte, mis on mõeldud –

kõik kaob ja ei muuta saa –

elu kordumatu olema peab.

Siis ela nii, et ei häbene,

las Jumal juhib sammu,

siis kõik, mis elus teed,

võib tuua vaid rõõmu.

Punane õunapuu vihmasel päeval

   Leidsin sügise luuletuse, mis kirjutatud paar aasat tagasi. See sobib tänasesse sombusesse päeva (vähemalt siin, kus ma olen, on vihmane, tuuline ja hall).
   Aga ka kesk sombust päeva on palju rõõmustavat. Tarvitseb vaid heita pilk algavasse värvidemängu vahtrapuudel ja tundubki, et päike paistab. Jumal on meile varunud palju head!

SUVI LÕPEB, SÜGIS ALGAB

Sügisilm puistab lehti

ja pilvisus katab maad.

Ma näen nukrust nii tihti,

rõõmu toob vaid päikeseraas;

ma näen kollaseid lehti,

mida tuul lennutab maas.

Punased õunad õunapuul

ning maaski on punapõsksed.

Nii alati olnud septembrikuul,

et paljud viljad on küpsed

ning me ei mõtlegi miskil muul,

kuis korjata juurviljad väsked.

Õunu on korjatud korvitäis

ning peagi saab nendest moos.

Kiisupoeg väljas mängimas käis

ja mängis vendadega koos.

Ilmad on niisked ja vihmased.

me teerada saanud poriseks.

Suveilmad need viimased

on muutunud järsku sügiseks.

Lühemaks jäänud on päevad

ja hommikul vara on pime.

Lapsedki varakult tuttu läevad –

ajas on tomunud nihe.

Sügis on ukse ees juba –

tärkavad värvid looduses.

Tal antud on maalida luba,

et rõõmu oleks hämaruses

ning valgemaks muutuks me tuba

sügise nukras pimeduses.

Valus noomitus

ÄRA PÕLGA NOOMIMIST!

august 2011

Mõtled küll, et oled püha,

kuid patustad ikka üha.

Ja kui keegi noomib pattu,

ketseriks ta sead ruttu.

Patu tagajärjed rasked,

kui sa pühadusest nõrked,

kuid see on su enda viga,

et su elu aina häda!

Arvad küll, et oled õige,

aga Jumal liialt range.

Kui sõber noomib su pattu,

sa ütled tal: „Tõmba uttu!“

Ja saadki justkui pühamaks,

kui sõber pole noomijaks

vaid alati kiidab takka:

„Ära käsumeelseks hakka!“

Sinul pole alandlikkust,

seda ustavate rikkust,

mis Jumala Sõna hindab

ka siis, kui see pattu näitab.

Sinul pole Kristuse meelt,

mis talitseks osavalt keelt.

Sul pole tõelist armatust,

mis sõpradel tooks rõõmustust.

Sa ei hooli madalusest,

Kristuse ohvrimeelsusest,

sest võimurohkust ihaldad,

seepärast teisi kavaldad.

Kuid Loojal teada su mõtteid

ning su salajased võtteid,

kuis Pühakirja väänata

ja tõeteelt kõrval käänata.

Su pühadus saab teotuseks

ja su valgus pimeduseks,

sest sa põlgasid noomitust,

Looja avatud armuust.

On ketseritel parem järg,

neil peas on kord õiguse pärg

aga sinu võim ja vara

põlevad siis tuhaks ära!

Miks veel nead oma sõpra,

kes näitab su kohta nõrka?

Aeg on nüüd meelt parandada,

end Looja ees alandada.

Miks veel Looja käsku põlgad,

Teda nõnda ära salgad?

Käes on aeg patust loobuda,

isemeelsusest pöörduda

Jumala Sõnade alla,

siis on taevaluugid valla –

põleb südamest patt ära,

sind tervitab tõe sära!