Advendiajaks!

TALV JA LÕUNAMAA LAPSUKE

Vaikselt liuglevad lumehelbed

ja langevad valgele maale –

nii valged, õhkõrnad kerged –

nad liuglevad lumisele teele.

Härmatis on katnud kõik puud –

kuuskedel lumised mütsid.

Tõeline talveaeg on nüüd –

lumised väljad eemalt paistsid.

Metsa alt kitsekeste rada

suundub lumisele väljale.

Nendele on seegi teada,

kuidas pääseb ligi rohule.

Vaikse lumesaju ajal

mõtted rändavad kõrgemale.

Sündis meile määratud päeval

kaua oodatud lapsuke.

Meil on lumi kuid laps sündis

soojal ning ilusal lõunamaal.

Kindlasti rõõmu ema tundis

kui hoidis lapsukest käte peal.

Hämaras laudas magas sõimes –

nii tagasihoidlikus paigas.

Vanemad valvasid ta juures –

siis rõõmsaks sai kogu taevas.

Taevas oli väga suur rõõm,

kuid maa peal oli vähe neid,

kelle südames ootuselõõm,

kes hindasid Jumala teid.

Karjased Jumalat kiitsid

väiksese lapsukese eest.

Ka targad hommikumaalt tulid

kummardama lapsukest.

Me oleme kaugel lõunamaast,

me umber on valged hanged,

kuid meilegi saabub rõõm taevast

ning avanevad mõtted kõrged.

Südames rahu sel talveööl,

sest lapsuke võitnud kõik kurja.

Andnud alguse lootusevööl,

mis kindlasti kannab vilja.

Külm ei peata rahukiiri,

mida Jumal meile saadab.

Tema armastus on väga ligi

sellel kes Tema peale loodab.

Sinugi süda rõõmustagu

looduses, mis lumme mattunud

ja Jumalale tänu toogu,

sest Ta meile oma Poja andnud.

OOTAMINE!

OMAME OMADUST OODATA

30.08.12

On paljud inimesed püüdnud

aega kindlaks määrata,

kuid ikka Jeesus pole tulnud –

kas võib Ta tõesti väärata?

Olid kindlad vanavanemad,

et nende eluajal tuleb Jeesus,

kuid praegu nemad puhkavad

õndsas vaikuses ja rahus.

Omavad küll paljud usulahud

seda väärat uskumust,

et peale surma taeva satud,

kus igavesti kestab lust.

On väga vale nõnda uskuda,

sest Piibel meile väidab,

et surnud mitte midagi ei tea

ja surnu üksnes magab.

Olgu nendega kuis on,

kuid me teame mida õpetab

Piibel –meie suurim õnn –

ja see me usku kinnitab.

Osavasti kõnelemas

Piibel meile Jeesusest,

kes taevapilvil tulemas

järgi meile kodust taevasest.

Ooteaeg on kestnud kaua

ja sellest saanud lausa omadus,

kuid ikka veel see aeg ei jõua,

mil saabub meie suurim varandus.

Oleks varajased usklikud

aru saanud rohkem Piiblist,

siis nad oleksid ka teadnud,

et vaid Isa teab sest tunnist.

Omandasid kogemuse,

mis kibedust ja valu tõi

aga hiljem saadud selguses,

see kaunilt särama siis lõi.

Oletavad veelgi mõned,

et nad teavad seda aega,

mil Jeesus tagasi meil tuleb

ja näevad selle kallal vaeva.

Ohtlikule pinnale

nad oma usu rajavad

ja oht on suur küll nendele,

kes selliseid siis kuulavad.

Oma silmaga näeb igaüks

Jeesuset kõrgel pilve peal

ning langeb iga mehe müts,

kes seisab Tema ees siis seal.

Ootamatult neile tuleb,

kes käsikäes käind ilmaga.

Ahastades igaüks neist näeb,

siis Jeesust oma silmaga.

Otsatu on nende rõõm,

kes näevad jälle omakseid,

sest Päästja kallis hääl

avab palju hauakambreid.

Osaleda kindlalt tahan

selles kaunis sündmuses,

sestap lootusrikkalt ootan

Jeesust taevavalguses.

Oivaline reis on taeva

läbi terve universumi.

Tervenisti seitse päeva

naudime me taevaruumi.

Omandama kindla usu

peame siin me võideldes

ja siis me saame selle tasu,

et võime olla taevaõuedes.

Läbi sügavast orust ...

SÜGAVAIM ORG

28.12.2007

Koos Jumalaga läbin

sügavaima oru.

Koos Jumalaga astun

läbi järsema kuru,

sest süngemastki nurgast

päästab Looja mind,

lämmatavast urkast

toob Looja välja mind.

Kuristiku serval

tuigerdan ma ringi.

Öösel kui ka päeval

tunnen punetavaid silmi.

See langus on nii järsk,

et vaevu seda tajun –

puruneb tahtmise kest,

aina sügavamale vajun.

Pime tuul tervitamas,

jäine vesi läbi ihu hõikab.

Kui kosest olen alla kukkumas –

Loojalt abi anun.

Klammerdunud kividesse

on külmunud käed.

Kaotus maalind silmadesse

musta vahuna veed.

Kas Jumal veel hoolib?

Kas leiab mind maailma otsast?

Kas Jumal veel otsib?

Olen kadunud ta soojast pesast.

Lebades kivisel kaldal

keegi puudutab mu pead.

Ta on siin õigel ajal –

ma tean, ta soovib head.

Nii õrnalt salvib haavu

ning kruusi veega ulatab.

Sellest veest on väsinule rammu –

haavatu valu unustab.

See keegi püsti aitab.

Eluhingus tungib sõõrmetesse.

Tema hingeõhk mu nägu paitab.

Pisarad tungivad mu silmadesse.

Olen väärt tema armastust,

kes laskus siia pimedusse,

osutades haavatule halastust,

kinkides tal uue alguse.

„Mis olen võlgu sulle

Jumalast saadetu?”

Ta otsemaid vastab mulle:

„Kingi mulle oma elu.

Su eest surin ristipuul,

kandsin sinna su patud.

Nii on igal elul

Igavese elu lootus antud.

Kahetse ja pöördu rajale,

mis õndsusesse suundub.

Astu andestuse teele,

mis kõrgustesse jõuab!”

„Mu Looja mulle andesta,

et olen komistanud.

Oma armust halasta –

olen sinu häält trotsinud.

Kui palju kordi hüüdis:

„Tule laps, sind juhatan!”,

kuid mu kõrvus võõrad helid kõlasid .

„Las ma ise püüan.”

Nüüd andesta mu süü,

kingi mulle puhas süda.

Oh anna lumest valgem rüü,

mida võisin kanda.

Koos Jumalaga läbin

sügavaima oru.

Peagi mäkke tõusen,

sest Jeesus on mu Kalju.

EHTNE SÜGIS

AEG ON SÜGISES

On soojad ilmad ja on sombused,
sajab vihma ja porine on tee.
Paistab päike, toob meele südasuve,
nüüd juba voli antud külmale.

On külmad ilmad ja on helged.
Puhub jäine tuul, rohi lainetab.
Tuleb tume pilv, kuid ei mürista,
nüüd juba laia vihma sajab.

Aeg on liikumas sügise sülle,
lehedki puudel on tooni muutnud.
Värvidemäng annab teada mulle,
et suvepäevad on juba kadunud.

Aeg on liikumas – ring on täis.
Oli külv ning saabus lõikus.
Sügisehõng võidukalt ringi käib,
suvelõhnale saabunud puhkus.

Aeg on liikumas ja kelder saab täis,
on talvevarud tasapisi kogutud.
Kibe töö läbi vaeva ja higi käis –
oli raske, kuid tänust kantud.

Igal kaunil sügispäeval
ia igal kurval sügispäeval,
mil tuuleke lehti lennutab,
on aeg tänada Jumalat.

Tema on andnud sügisannid,
kinkinud värvid aastaaegades.
Tema meile jõudu kingib
saaki hoolsalt kogudes.
Kingib meile päikese helki,
vihma saadab kastma maad.
Kuigi sügisel on tihti pori
on sügises ka palju head!

Igatsedes ...

IGATSEDES ISTUDA ISSANDAGA

Issand meile tõotuse andnud,

et ta saadab vihma varase.

Ta on selle eest hoolt ka kandnud

ja saatnud kosutuse taevase.

Igatseme osa saada

veelkord Tema tõotusest,

sest Ta meile luband anda

osa vihmast hilisest.

Idanenud on need seemned,

mida kevadvihm on kastnud.

Valmind vilja lõhna tunned,

lõikustund on juba alanud!

Igal päeval palume,

et Jumal saadaks Vaimu.

Kui kord täidetud me oleme

saame lõikuseks ka jõudu.

Inimjõul ei suuda lõigata

nõnda rikkalikku vilja.

Pisut aega jäänud oodata

lootes, et veel pole hilja.

Igavik on Looja kätes

ning Temal teada on see hetk,

mil Ta oma Vaimu saates

kogub kokku saagi kõik.

Igaühe jaoks on tööd,

keegi ei pea laisklema

oodates saabuvat ööd,

mis peagi saab ka olema.

Iialgi ei anta Vaimu väge

laiskadele lõikajaile,

kelle üksainus mõte

on seltsiks olla tukkujaile.

Iganenud nende jaoks

on Vaimu väge oodata

ja kui nemad ainult saaks,

siis nad tahaksid prassida.

Ihaldavad Püha Vaimu väge

alandlikud Looja lapsed,

sest nad vajavad Ta tuge,

et saavutada ideaalid kõrged.

Ilmsed on kõik tingimused,

mis vajalikud Vaimu saamiseks.

Peavad taanduma need arvamused,

et Vaimu vaja oma tahtmiseks.

Isekus peab ära põlema

enne kui saabub kosutus

ning rahvas peab valmis olema

ja saabub siis oodatud vastus.

Ilmalikkus ära hävima

peab kindlalt nende südamest,

kes on valmis koguma

saaki viljapõldudelt.

Imelik ju olekski,

kui vaid kurjad vilja koguvad

ja head saaki ei tulekski,

sest kõik on üksnes aganad.

Imeliselt meie Jumal

tõotand anda lahenduse

ning see on täitsa rumal,

kes salgab Vaimu valguse.

Istuvad kord Issandaga

hoolsad viljalõikajad,

vaatvad Tema peale rõõmuga

kõik hoolsad töötegijad.

Igavesti kestab õnn,

kui me ühes lauas Päästjaga

ning me huulil tänu on,

et kosutas meid oma Vaimuga.

SÕNADEST

palju ma sõnu pildunud

Palju ma sõnu pildunud olen,

mis kurbust ja pisaraid tõid.

Nüüd Sinu ette kurvana tulen,

mu sõnad sinulgi haavasid lõid.

Su vaikset häält ei kuulanud mitte,

et oleksin võinud vaikida ma.

Nüüd mulle viletsus tulnud kätte,

kuid sõna tagasi võtta ei saa.

Kingi mul tarkust rääkida sõnu,

mis lohutust tooksid hingel kurval,

milledes leiduks nii palju rõõmu,

et leevendus tuleks raskel vaeval.

Mu huuli puuduta oma käega,

et kurbust lakkaksin sulle toomast,

et võiksin rääkida Vaimu väega

etutee valikust parimast.

Sa annad andeks mu suure süü,

mu uhkuse alandad põrmu.

Selga mul paned õiguserüü –

tänuks sulle ei jätku mu sõnu!

ÜKS ON VALGUS

üks on valgus ja üks on tee

Üks on valgus ja üks on tee,

me Päästja, Jeesus Kristus, on see.

Ei ole rohkem ühtki valgust,

milles leida võiks taevaselgust.

Küll räägitakse petlikke sõnu

ning lihalik meel neist tunneb mõnu,

kuid ainult üks valgus juhatab meid

hülgama kõiki pettuseteid.

See valgus on vaid Jeesuses

ja seda jumalikus selguses,

mis kõneleb patusel südamel,

et puhtaks peab saama tema meel.

Üks on tõde igal ajal –

ei seal ruumi ilmakajal –

see tõde on me Lunastajas,

kelle meile saatnud Isa taevas.

Vapralt edasi!

VAPRALT EDASI

Vapralt edasi, kartmatult edasi.

Hoides käes tõelippu,

ei ole südames kartust.

Taevakodu poole kindlalt edasi.

Kuningas meid ootab -

Päästaja, Õnnistegija.

Meid kinnitab teel

ja päästab hädaohtudest.

Palves kui ristame käed

laskuvad alla taevaväed.

Kohkumatud igal ajal,

valmis surema tõe eest.

Astumas taevasel rajal,

sammudes läbi tulest ja veest.

Raugematu ramm

on tõotatud Kuninga poolt.

Taevalik pääste ja rõõm,

Trööstija, kes kannab hoolt.

Vapralt edasi, kartmatult edasi.

Jumal on meiega

taevateel juhtimas.

Kasvame Jumala armus-

võitude nimel julged.

Hädaoht virvendab õhus -

sirutuvad Päästja käed.

Võitkem väikesed võitlused!

KUI ME EI VÕIDA VÄIKESI VÕITLUSI

Kui me ei võida väikesi võitlusi,
ei suuda võita ka suuri
ning küllalt saab ebameeldivusi,
mis vihale annavad ruumi.

Kui me kaotame väikesed lahinugud
ei saa me valmis suureks võitluseks
ja järeleandmise tehingud
saavad hukatuse juureks.

Näivalt tähtsusetud otsused
omandavad suure kaalu
ning hilja leitud vastused
ei paranda kaotuse haavu.

Suur meri koosneb tilkadest
ning hetkedest moodustub päev,
sadu saab alguse piiskadest,
puu tükkidest saadakse laev.

Särav valgus!

SÄRAV VALGUS UUEL MAAL

Särav avalgus uuel maal
on võimsam kui kümme päikest.
Seal on õnn ja tasakaal
ning pole kõu ja äikest.

Rõõm ja rahu lõpmatu
on seal kaunil uuel maal
ning hing läbikatsutu
puhkab õnnelikult seal.

Pole nuttu pisaraid,
sest lõppenud kannatus.
Pole kurbi, vaevatuid,
sest lõppenud võitlus.

Läbi kannatuste tee,
mis oli tihti kibe
on valgus võitnud sünguse –
uus maa on suur ime!

NAD LÄKSID MÖÖDA VAENLASTEST

NAD LÄKSID MÖÖDA VAENLASTEST
13.01.2012

Pühendatud Jumala sulastele, misjonäridele, lihtsatele ja julgetele Jeesusest tunnistajatele, kes teenisid Jumalat kartmatult, kes teevad seda praegu ja neilegi, keda Jumal selleks kutsub.

Nad läksid mööda vaenlastest,
kes olid valmis tapma neid.
See oli usuproov ja test,
kas valmis käima raskeid teid.

Nad olid valmis astuma
hoolimata pilkesõnadest;
ka puudust nälga taluma,
et rääkida saaks Kristusest.

Töö, see raske, vilja kandis –
nii Jumal austatud sai.
Ta oma ligiolu andis
ning nad jälle koju tõi.

Läbi sügavatest orgudest
ja kõrguvatest mägedest;
mööda kuiva kõrbeteed,
kus nõnda vähe leidus vett;
kui raevutsesid mereveed,
nad tundsid Tema kätt.

Ta oli neile ligidal
ja valvas öösel nende und.
Ei lasknud võita tigedal,
kui kätte jõudis raske tund.

See sulle tundub nõnda kauge,
kuid see pole kättesaamatu.
Kas on su tee siis nõnd lauge,
et raskus mure tundmatu?

Kristus sindki läkitanud
põllule nii laiale.
Võimalused sulle andnud,
et lõikust tuua Temale.

Lugematud naised mehed
kuuletusid Jeesusel.
Täna seda kutsed kuuled:
Tule osalema lõikusel!

Ära karda raskeid teid –
seal käinud paljud rändurid.
Nad rõõmu Jumalale tõid –
usu läbi sündis imesid.

Kui meil oleks silmi näha
Looja armastavat hoolt
ning Teda mitte saata ära
oma elus igalt poolt.

Nõnda juhtuda ei saagi,
et me kuulutame Kristusest,
kui me elada ei tahagi
osa saades raskustest.

Jeesus Kristus vastu võta
ja ole hoolas õppima.
Usus armastuses tõtta
aina kõrgemale kasvama.

Siis raske töö on õnnistuseks
ja taganebki vaenujõud,
kui su suureks elumõtteks
on kustutada vaimupõud.

Ta viib sind läbi orgudest,
üle kõrguvatest mägedest;
toob välja hukutavast veest,
läbi pilgetestki kannab;
kõikepidi hoolitseb su eest –
pea sul kauni kodu annab.

VAEVU MÄRKAN LUMEHELBEID

Vaevu märkan lumehelbeid,
viltu vajunud tuult.
Vaevu tajun helbeid kergeid,
mis langevad hallist taevast.

Valge maa, hallikas taevas,
teerada mattunud lumme.
Nii tundmatult langemas
läbi tungiva päikese ette.

Tervitab ärkajat hommiku pehmus
päikese kuldsed kiired õrnad.
Valgus on lume üle võidus –
hallis taevas sädelevad sädemed.

Kraavis võsa on pruuni tooni –
lumi ei praksu kuuele.
Päev on siiski valguse moodi,
mahedas päevas päikese kiireke.

Pole veel lakanud lumesadu,
veelgi sajab kohevat lund.
Päike teeb hallis taevas tiiru,
tungib läbi halluse tume kuld.

Lootusepäike!

 

Neil talvistel pimedatel päevadel on suur rõõm igast päikesekiirest. Samamoodi toob rõõmu iga lootusekiir, mille Jumal saadab. Nendest kiirtest moodustub suur valgus, nii nagu päikesekiirte taga on päike ise. Võtkem vastu need kiired ja mingem edasi lootuses!

LOOTUSEPÄIKE

Jumal on kinkinud lootusepäikese,

andnud igatsuse inimlapsele,

toonud meeltesse armu tee,

saatnud Trööstija hingele.

Oh, millist Jumalat ma teenin!

Kui rohked on tema õnnistused.

Igal päeval tema ermu naudin –

kui imelised on Jumala teed!

Ta kingib sooja päikese

ning värvide mängu ilu.

Toob inimese rõõmule,

annab südamele rahu.

Kui võrratu on tema loodu,

millised hetked, mida näen.

Ta on kinkinud särava koidu

ning meeli kütkestava eha,

kui magama läen.

Jumal on kinkinud tahet –

tahet tema Sõna järgida.

Jumal on andnud mulle tarkust

oma sõnast aru saada.

Ta on saatnud Trööstija,

kes õpetab käima õigel teel.

Ma igavikuski Jumalat kiidan

Tema imeliste tegude eest.

Jumal uue päeva annab,

milles võin teda teenida.

Mind oma tallekest kannab –

Mu Jumal on võrratult hea!

Pole parimat leidnud ma elus,

kui järgida Jumala teed.

Teda kiites on mu süda rõõmus –

on elu parimad hetked need.

IGA ÕIEKENE MEIE ELUS

Iga õiekene meie elus

imekaunis on.

Väike õielehekene ilus

palju rõõmu toob.

Nii võime naeratada

igal uuel päeval.

Võime rahu tunda

sellel kaunil hetkel.

Jumal kingib meile

palju õisi lõhnavaid.

Valgust meie teile,

hetki eredalt säravaid.

Iga õiekene meie elus

saab olema uueks alguseks.

Iga saabuv aasta uus

Jumala rohkeks õnnistuseks.

Iga õiekene meie elus

taas algus on.

Iga täituv eluaasta uus

koos Jumalaga rõõm.

MÖÖDUB RUTTU AEG

Möödub ruttu aeg,

mööduvad päevad.

Kuud ja aastad läevad-

varsti algamas uus päev.

Aeg mind rõhub kiirusega.

Tahtmine jääb ajale alla.

Aeg ajatus lõputusega,

tormides üle kallab.

Oli päev, see oli eile,

nüüd täna ja otsa saab.

Oli aeg teha tempe-

täna uus leht avaneb.

Uues ajas elan juba.

Möödunud aeg on minevik.

Aega keerata mul pole luba-

aeg on hetk ja olevik.

LÄINUD AASTAD

Läinud on aastad pikad

aga ei mõista ikka,

mis sinuga on elus toimunud.

Üksi vaid Jumal teab,

mis peab juhtuma,

elukulgu targasti juhib Ta.

Mured ta rõõmuks muudab,

kurbuses lohutab.

Aega annab elada targasti.

Tarkust nüüd esmalt nõua,

Jumala teele jõua,

Temas on auline vägi.

Jumala juurde sõua,

armu ja halastust annab,

Tema kes loonud ilmamaad.

Juhtunud mõista ei oska-

Jumala peale looda.

Kasuks tuleb kõik, mis sündimas.

Miks oli eile,

miks tuleb homme,

miks on olevik mu ümber?

Miks naerab vares,

miks karjub kuldnoka poeg?

Miks on ussikene veres?

Jumal vaid seda teab,

mind oma lapseks peab-

Jumalas on minu eesmärk.

Kui vajun alla,

Jumal mind tõstab-

Kuristiku servalt päästab

Tänuga kiidan,

Jeesust ma ülistan.

Tule oh Püha Vaim, täida mind!

Alandlik palve,

südameigatsus-

Jumala juures on rahuriik.

KUI ÜKS MÖÖDUNUD HETK

Kui üks hetk on möödunud aasta-

päevad ja nädalad on seal reas.

Ma seisan ja aastale tagasi vaatan

ja üks mõte saab elavaks mu peas.

Kuis Jumal hoidnud mind päeval,

öösel oma käed laotanud mu üle,

juhtinud astuma õigel rajal,

avanud mulle oma õnnistuste süle.

Tasandanud tee mu jalge all,

tundmatuses toonud tuntut.

On langenud maha kartuse vall-

mu Jumal mind kõikjal on kandnud!

Nüüd ootan ma iga algavat päeva-

üheskoos Päästjaga elada on rõõm.

Ja seegi tundmatult uus aasta

koos Jumalaga saab olema ususamm.

Sel uuel hetkel tahan olla

koos Jumalaga igavesti.

Tule koos minuga risti alla,

sealt voolab meile eluvesi.

Uut jõudu saab hing eluveest

ja iga päev kui pärl särab aastas.

Tänu ülistus möödunud päevadest-

Jumala arm kui päikene helkjas.

Kiida Jumalat risti eest,

mille läbi julge võid olla.

Jeesus voolib kõigist su päevadest

usu läbi sammu pika.