TALV JA LÕUNAMAA LAPSUKE
Vaikselt liuglevad
lumehelbed
ja langevad valgele
maale –
nii valged, õhkõrnad
kerged –
nad liuglevad
lumisele teele.
Härmatis on katnud
kõik puud –
kuuskedel lumised
mütsid.
Tõeline talveaeg on
nüüd –
lumised väljad eemalt
paistsid.
Metsa alt kitsekeste
rada
suundub lumisele
väljale.
Nendele on seegi
teada,
kuidas pääseb ligi
rohule.
Vaikse lumesaju ajal
mõtted rändavad
kõrgemale.
Sündis meile määratud
päeval
kaua oodatud lapsuke.
Meil on lumi kuid
laps sündis
soojal ning ilusal
lõunamaal.
Kindlasti rõõmu ema
tundis
kui hoidis lapsukest
käte peal.
Hämaras laudas magas
sõimes –
nii tagasihoidlikus
paigas.
Vanemad valvasid ta
juures –
siis rõõmsaks sai
kogu taevas.
Taevas oli väga suur
rõõm,
kuid maa peal oli
vähe neid,
kelle südames
ootuselõõm,
kes hindasid Jumala
teid.
Karjased Jumalat
kiitsid
väiksese lapsukese
eest.
Ka targad
hommikumaalt tulid
kummardama lapsukest.
Me oleme kaugel lõunamaast,
me umber on valged
hanged,
kuid meilegi saabub
rõõm taevast
ning avanevad mõtted
kõrged.
Südames rahu sel
talveööl,
sest lapsuke võitnud
kõik kurja.
Andnud alguse
lootusevööl,
mis kindlasti kannab
vilja.
Külm ei peata
rahukiiri,
mida Jumal meile
saadab.
Tema armastus on väga
ligi
sellel kes Tema peale
loodab.
Sinugi süda
rõõmustagu
looduses, mis lumme
mattunud
ja Jumalale tänu
toogu,
sest Ta meile oma
Poja andnud.
