SÜNDINUD LOOTUS

 

SÜNDINUD LOOTUS

See täht, mis säras Petlemma kohal.

See rõõm, mis laulis läbi pimeduse,

mis sel tunnil tumeduse hajutas,

kui sündis maailma Päästja Jumala Poeg.

See auline rõõm ja kiitus,

mis täitis taevad pühaliku lauluga.

Oli maailma sündinud lootus

inimkujul väikese lapsena.

See lootus tõi hüljatuil lähedust,

kadunud olid leitud,

arad said lootuses julgust,

tugevaks said rõhutud.

See lootus – nii väike abitu laps

ema ja isa poolt hoitud,

Temas avanes pääste uks.

Karjased väljal ehmunud olid,

kuid inglite sõnum rõõmu tõi.

Hirmujudinad aukartuses kadusid,

midagi nii hindamatut sündinud oli.

Idamaa targad olid teel –

pikk teekond ei heidutanud neid.

Täht ei kadunud nende eel –

Kuningat kummardma tulid.

Karjased langesid põlvedel.

Idamaa targad kummardusid austuses.

Ümbrus sellel kaunil hetkel

mattunud oli sügvas tuimuses.

Ei kuuldud pasuna hüüdu,

ei jooksnud ringi ähmis fotograafid,

ei kostunud külakoori laulu,

ei ilmunud ajalehtedes toretsevad pildid.

Maailm oli ootuses ärevas,

kuid pime nägema Jumala valgust.

Jumala Poeg sündis valudes maailma –

elu, mis varjutatud murest ja valust.

Rist kõrgub maa ja taeva vahel.

Pääste sõnum kajab üle maa.

Lootus, mis lamas kord heintel,

sündis eluks ja valguseks sinule ka!

Teekond, mis lõppeb õnnelikult

 

VAEVARIKKAL TEEKONNAL

Selle päeva lõpul

tunnen rõõmu ma.

Olen olnud varjul

Isa peopesal.

Mure vaev ja kurbus

kadunud on ära.

Võin heita rahus

sooja pessa magama.

Vaevarikkal teekonnal

ei astu üksi ma.

Isa pilgu all nii valvsal

ei ma kartma pea.

Takistused tee peal ees –

Isa aitab üles neist –

kõigis elu muredes –

ka kõige raskemaist.

Kui südant rõhub

valu ning suur kurvastus,

Jumal selle anda palub

Temale, kes kannab kõik.

Ohkamised teada tal –

Tema teab ning tunneb kõik.

On alati nii ligidal,

olgu see siis raskeim lõik.

Minu koormad kannab Isa.

Kes kannab sinu koormad?

Jõuetuna väsid ära

kui aina ringi tormad.

Anna end Issandale,

Kes aitab võita.

Ava end valgusele,

siis võid alati seista.

Teekond pole lihtne,

kuid ma ei astu üksi!

Kaaslane on ehtne

ja aitab võita raskusi.

Sinu kurbusest saan osa,

sinu valu teeb valu mul,

sinu rõõm toob rõõmul lisa,

kingib jõudu minu elul.

Jumal on andnud oma sõna

JUMAL ON ANDNUD OMA SÕNA

 

Jumal on andnud oma Sõna-

Sõna, mis meile eluleib -

andnud meile armastust tunda,

milles elu ja kindel võit.

Tema Sõnast võime õppida

tundma igavest eluteed.

Tema Sõna meid päästab,

võidab hukutavad tormiveed!

Jumal kannab meid

KANNAB MEID

Oh, armuline Jumal veel kannab meid.

On raske või kerge – Ta toetamas on.

Tema tunneb me samme, kaugelt näeb neid.

Tema hooles kätkeb igavene õnn.

Oh, armuline Jumal ikka päästab.

Ka süngemas öös võib lapsi ta leida.

Langenuid hingi arm ikka veel säästab –

Jumal meid hävingusse ei heida.

Oh, armuline Jumal juhatab meid,

hoiab lapsi eksimast maailma öös.

Ta näeb nõrkenuid ning tõstab võimsalt neid;

nõnda igal hetkel on Tema rahvas töös.

Käin Taevateel

KÄIN RADA

Käin rada taevarajal.

Vahel komistan -

Jumal tõstab, 

Päästja kannab sihile.

Astun rada taevateel -

ei ma karda pimedust mis eel,

sest minu Jeesus valgustab,

Tema tõstab, kui langen ma.

Minu tugevus ja minu õigus

on Jeesus, kes suri minu eest.

Käin rada taevarajal -

ei ma karda astuda.

Kui mu Jeesus on minuga,

siis võin minna kindlana.

Taevarada armsaks saab -

ei sealt iial taha lahkuda.

Sealt paistab taevakodu,

kus mu igavene rõõm.

Kas tõesti on vähe aega?

     Veel säravad kohati kollased lehed ning katavad halli maailma, mis nende all peitub. Kui kõik lehed on maha langenud, siis tahaks küll juba talve. Miski peab seda hallust katma. Ometi on ka raagus puud omamoodi ilusad. Ka neis on pisut elu. 

    Kõik see meenutab inimese kaduvust, aja lendu linnutiivul. Alles oli kevad, nüüd juba sügis. Paljud unistused on veel täitumata, ideed teoks tegemata, kuid aega jääb aina vähemaks. Päevad muutuvad lühemaks, valgust on vähem ja südamesse jääb kaunis lootus - peagi on taas kevad! Peagi saabub päev, mil Kristus tuleb oma lastele järgi!

VÄHE ON AEGA JÄÄNUD VEEL

Vähe on aega jäänud veel –

sügis on jõudnud värvides.

Kuldset linna näen paistmas eel

ning tuli süttib mu silmades.

Otsekui karge kuldne hommik,

mis avab unised silmad,

nõnda on tulemas auline koidik,

mil rahvahulgad Päästjat näevad.

Aulises lotuses astun ma.

Sügise värvidest rõõmustan,

kui kollase vaibaga kaetud on maa –

kõrget eesmärki meenutan.

Tahan pidada aega kalliks

niikaua kui mul eluõhku

ning kui pea on läinud halliks,

tahan meenutada Looja sõnu.

Peagi kohtun Kuningaga

Kes valitseb kogu ilmamaal.

Tema sõna täidan rõõmuga,

sest vaid Jumala sõnal on elukaal.

Sügisepäikese paistel astun

ning võin lootuses meenutada,

et isegi talv oma külmust tuues

ei suuda armastust kaotada.

Tõstan silmad taeva poole,

kus pole ühtki pilvetupsu.

Armu on Issand andnud soole,

kes paneb Talle kangelt vastu.

Seepärast tean, et vähe aega

ning peagi õhtus on sügispäev.

Koidab hommik suure väega –

kaob igaveseks maine vaev!

Kuidas vastad?

 KUIDAS VASTAD JUMALALE?

Kuidas vastad Jumalale

viimsel kohtupäeval?

Oled kuuletunud Temale

või käinud omaenda rajal?

Kas toob rõõmu Looja hääl,

kui kutsub sind nimepidi

või sa seisad ja põlgad sääl,

ei iial astu Jumala ligi?

Läevad päevad, mööduvad,

Jumal ikka kutsub sind.

Kuni kõigi silmad näevad,

otsustel on oma hind.

Nüüd on aeg otsustada

kuniks päev veel kestab.

Ära oota kui on hilja öelda:

„Jumal, terve minu süda võta!”

Ootamatult jõuab tund –

Jeesus väljub pühast paigast

Ning see, kes valmis on,

ülistamas Loojat võimast.

INIMESED ELAVAD

 

Inimesed elavad

kordumatuid elusid.

Inimesed kasutavad

kordumatut aega.

Kuigi tegemised pole uued –

kordumas on ajalugu.

On kordumatud elud need,

mis kunagi kord elatud.

Iga sõna, mis on öeldud,

iga mõte, mis on mõeldud –

kõik kaob ja ei muuta saa –

elu kordumatu olema peab.

Siis ela nii, et ei häbene,

las Jumal juhib sammu,

siis kõik, mis elus teed,

võib tuua vaid rõõmu.

Punane õunapuu vihmasel päeval

   Leidsin sügise luuletuse, mis kirjutatud paar aasat tagasi. See sobib tänasesse sombusesse päeva (vähemalt siin, kus ma olen, on vihmane, tuuline ja hall).
   Aga ka kesk sombust päeva on palju rõõmustavat. Tarvitseb vaid heita pilk algavasse värvidemängu vahtrapuudel ja tundubki, et päike paistab. Jumal on meile varunud palju head!

SUVI LÕPEB, SÜGIS ALGAB

Sügisilm puistab lehti

ja pilvisus katab maad.

Ma näen nukrust nii tihti,

rõõmu toob vaid päikeseraas;

ma näen kollaseid lehti,

mida tuul lennutab maas.

Punased õunad õunapuul

ning maaski on punapõsksed.

Nii alati olnud septembrikuul,

et paljud viljad on küpsed

ning me ei mõtlegi miskil muul,

kuis korjata juurviljad väsked.

Õunu on korjatud korvitäis

ning peagi saab nendest moos.

Kiisupoeg väljas mängimas käis

ja mängis vendadega koos.

Ilmad on niisked ja vihmased.

me teerada saanud poriseks.

Suveilmad need viimased

on muutunud järsku sügiseks.

Lühemaks jäänud on päevad

ja hommikul vara on pime.

Lapsedki varakult tuttu läevad –

ajas on tomunud nihe.

Sügis on ukse ees juba –

tärkavad värvid looduses.

Tal antud on maalida luba,

et rõõmu oleks hämaruses

ning valgemaks muutuks me tuba

sügise nukras pimeduses.

Valus noomitus

ÄRA PÕLGA NOOMIMIST!

august 2011

Mõtled küll, et oled püha,

kuid patustad ikka üha.

Ja kui keegi noomib pattu,

ketseriks ta sead ruttu.

Patu tagajärjed rasked,

kui sa pühadusest nõrked,

kuid see on su enda viga,

et su elu aina häda!

Arvad küll, et oled õige,

aga Jumal liialt range.

Kui sõber noomib su pattu,

sa ütled tal: „Tõmba uttu!“

Ja saadki justkui pühamaks,

kui sõber pole noomijaks

vaid alati kiidab takka:

„Ära käsumeelseks hakka!“

Sinul pole alandlikkust,

seda ustavate rikkust,

mis Jumala Sõna hindab

ka siis, kui see pattu näitab.

Sinul pole Kristuse meelt,

mis talitseks osavalt keelt.

Sul pole tõelist armatust,

mis sõpradel tooks rõõmustust.

Sa ei hooli madalusest,

Kristuse ohvrimeelsusest,

sest võimurohkust ihaldad,

seepärast teisi kavaldad.

Kuid Loojal teada su mõtteid

ning su salajased võtteid,

kuis Pühakirja väänata

ja tõeteelt kõrval käänata.

Su pühadus saab teotuseks

ja su valgus pimeduseks,

sest sa põlgasid noomitust,

Looja avatud armuust.

On ketseritel parem järg,

neil peas on kord õiguse pärg

aga sinu võim ja vara

põlevad siis tuhaks ära!

Miks veel nead oma sõpra,

kes näitab su kohta nõrka?

Aeg on nüüd meelt parandada,

end Looja ees alandada.

Miks veel Looja käsku põlgad,

Teda nõnda ära salgad?

Käes on aeg patust loobuda,

isemeelsusest pöörduda

Jumala Sõnade alla,

siis on taevaluugid valla –

põleb südamest patt ära,

sind tervitab tõe sära!

Vastu võtta päikest

    Nüüd, kui lubatakse vihmasemat ja jahedamat ilma, on päikesesära vaja kanda südames. See toob meie ellu rahu ka siis, juhtuvad traagilised õnnetused, taevas on pilves ning olukordade surved tahaksid meist välja pigistada viimsegi elujõu.

LUBA

Luba oma ellu päike,

valgus taevalik.

Luba ellu päikselist hetke.

Päikse kuumust kanna,

soojust endast anna.

Võta päikest, kogu valgust -

võta hetked päikse rõõmust.

Jumala valgust päikeses kanna,

Tema sul taevavalguse annab,

parima hetke kiirgust soojuses,

parima hetke usus ja lootuses.

Säravad lilled

   Aina rohkem kohtan looduses sügiseseid värvikombinatsioone. Pihlakad punavad, tuul lennutab kõnniteel kollaseid ja rohelisi lehti, arooniahekk on marjadest lookas ning õunapuud uhkeldavad saagiga. Kõike seda nähes pean tunnistama, et hoolimata patu tagajärgedest looduses, on me ümber palju ilusat.
   Ja kui kaunites toonides on sügisesed lilled! Nende ilu säras saab kogu ümbrus kauniks. Meil on mida õppida. Oleme Jeesuse Kristuse õpilased, otsekui lilled, mis õitsevad. Nii nagu inimesed tunnevad rõõmu lilledest, võivad meie kaaslased tunda rõõmu ka meist. Meie eesõiguseks on muuta paljude inimeste elud säravateks tänu Kristuse armastusele.
   Üks minu õpetajata armastas korrata lauset: "Elu on lill." Kui palju rõõmu on meie elus, kui oleme Jumala lilled! Lilled õitsevad ka siis, kui on rajuilm, nad õitsevad siis, kui päike maad kõrvetab, nad õitsevad nii soodsates kui ebasoodsatest tingimustes. Jumal on varustanud meid kõige vajalikuga - meie osa on olla Jumala armastuse kandjad!

ME ÕITSEME KUI LILLED 

Me õitseme kui lilled - 

kaunid õied lõhnavad.

Me Jumala õied,

kes vankumatult säravad!

Kas tunneb maailm ära

meis Jeesuse lõhna?

Kas mõistab taevalikku sära,

mis meist on paistmas?

Või koguni on petlik

meie õielehtede ilu?

Või aroom on kurvalt vastik -

ei peegelda ta Jeesuse ilu?

Kas õied vormitud on Jumalast?

Kas Jeesus lõhnastanud meid?

Ma tahan Jeesusele õitseda -

Tema mind lõhnavaks teeb.

Tahan kanda Tema lõhna,

olla säravaks õieks kauniks.

Tahan, et Tema mind võiks täita,

et Tema lõhn iial ei lõpeks!

Et ilu kaunis ei tuhmuks ära,

ja oma mina ei saaks kasvada,

et kõik võiksid vaid näha

minu armast Päästjat elavat!

OLE MULLE ARMULINE

Ei julge silmi tõsta taeva pool,

mu süda on nii patune;

kui lendab alanduse kibe nool,

oh, Jumal, ole mulle armuline.

Sa näed kui tihti eksin rajal,

kuigi tean ma kõik, mis tõde.

Ma toetan pea su õla najal –

oh, Jumal, ole mulle armuline.

Küll sügavad on rööpad rajal,

sa näed, ma ikka mööda astun.

Valmis päästma mind igal ajal –

oh, Jumal, ole mulle armuline.

Hommik koidab, veel on pimedus,

puhub tuul ning vihma sajab.

End leian sellel päeval valus –

eksind laps teejuhti vajab.

Sa haarad kinni mu paremast käest

ning tõstad üles süngemastki orust.

Saab küllalt mul su armu igavesest väest

kui puhtaks pesed südame patust.

Ma kahetsedes alandun su ette,

sest oma peaopesal hoiad mind.

Oma nime pärast juhid taeva rajale,

mis suundub üles, kus näha võin Sind!

Kõnnin koos Jeesusega

    Jeesus on mu kõrval, juhtab mind läbi päeva. On see hommik, keskpäev või õhtune päikeseloojang, Tema on minu kõrval. Ning ööselgi kaitseb Ta mind tigeda eest. Võin Teda lapselikult usaldada - meenub laul lapsepõlvest, mis algab sõnadega: "Jeesusega alati kõnnin iga päev ..." Ja kui hea on õhtul vaadata tagasi möödunud päevale, kui olen kõndinud koos Jeesusega!

TA ON SIIN

Ta on siin, kui kaob viimne päiksekiir,

ei varja Teda õhtuhämarus.

Ta on siin, kui taevaserval pilveviir,

mis värvub punakaks õhtus.

Ta on siin, kui olen päevast väsinud,

mis oli pingeline ja töörohke.

Ta on siin, kui torm on mind räsinud

ja tekitanud haavu ning muhke.

Ta on siin ja kuuleb alandlikku palvet

selle kauni päeva päikseloojangul.

Ta on siin ning näeb mu tõsist palet,

kui vaatan tagasi oma möödunud elul.

Ta on siin, kui süda täitub rõõmuga,

kui mõtlen sellel, kui palju kandnud mind.

Ta on siin võimsa taevarahuga

ja selles rahus puhkab mu hing.

  
   Sellel aastal algas varakult moosi keetmise aeg. Korjamist ootavad sõstrad, karusmarjad, paiguti ka esimesed õunad. Jumal on tõepoolest meid õnnistanud!
   Meiegi elus valmivad viljad. Suur on rõõm, kui need on head viljad, mis on õnnistuseks ka teistele. Hea vilja saamiseks on vajalik vaadata Kristusele. Vaid siis kanname maitsvaid vilju. Ja nii nagu me tunneme rõõmu magusast moosist talvel, nii tunnevad meie ligimesed rõõmu kõigest heast, mis Jumal meie kaudu on teinud!

VAADATES ÜKSNES KRISTUSELE

Vaadates üksnes Kristusele

kasvan ma veel ja veel.

Lootma jäädes vaid Temale

võin püsima jääda teel.

Murdudes Kristuse risti all

saab uuendatud mu süda –

puruneb kõrge patu vall

ja uues suunas kulgeb elurada.

Vaimu ligiolus ja väes

julgelt võin kuulutada Sõna,

et siis kui Kristuse tulek käes

paljud seisaksid kindlana.

Vaadates üksnes Kristusele

saab minust vilja kandev puu.

Viljad toovad värskust kõigile

kellega kokku puutun.

Südame olen andnud Talle,

Kelle rist kõrgub mu ees.

Tema juhtimisel astun tulle

ja Ta puhastab mind kuumuse sees.

Hoidkem kõrgel tõelippu!

   Kaunis suvepäev Emajõe kaldal. Usun, et selle kauni looduse killukese kaudu kesk linnamelu, kõnetab Jumal nii suuri kui väikeseid. Helesinine taevas täis valgeid pilvetutte, sillerdav jõevesi, rõõmsavärvilised lilleamplid rippumas laternapostidel ja taamal väärikad ajaloolised majad, millede vahelt paistab kirikutorn.
   Ja ikkagi on minu ümber on nii palju inimesi, kes pole teadlikud Taevase Isa suurest armastusest. Isa armastab neidki - Ta soovib, et nemadki näeksid lehvivat tõelippu. Seepärast hoidkem tõelippu kõrgel, et paljud võiksid kogeda Isa armastust!

HOIDKEM TÕELIPPU

Olgu palavus või jäine põhjatuul,

tõelipp peab kindlalt kõrgel püsima,

et valgus paistaks võitlusväljakul

ning tõde hakkaks kõikjal levima.

Kuid meie kätes pole jõudu –

tõelippu tundub raske hoida.

Meie hing on hirmust rammetu

selleks, et Issandalt abi otsida.

Kuid pole mitte ühtki teist teed

ning mitte ühtki nii võimast abi

kui Jumala tugevad käed –

Tema tugev jõud lippu hoiabki.

Meil on vaja teda usaldada,

hoida kinni Taevaisa käest.

End tervenisti talle anda

saades julguse Püha Vaimu väest.

Ning siis kui julged Juuda lõvid

hoiavad kõrgel tõelippu –

ei heiduta kuumus, tuuleiilid

ega käed, mis kuluvad rakku.

Vaatan kõrgustesse

   Reede pealelõunal sain inspiratsiooni panna paberile mõned read. Ma ei ole midagi sellist ise kogenud - kõik on vaid ettekujutus. Kuid see polegi ehk oluline - tähtis on see, et saan edasi anda seda, mida Jumalalt saan!

NÜÜD  VAID KÕRGUSTESSE VAATAN

Vihmasajus ruttasin kodu pool

üle laia lilleõtes välja.

Järsku tamme sisse lõi äiksenool

ja tagasi minna oli hilja.

Äiksenooled ümberringi sähvisid

ning ma ei teadnud kuhu varjuda.

Vihmapiisad vastu nägu tagusid –

ma ei julenud hirmust karjuda.

Siis mul meenus Kõigevägevam

ning põlvitasin sünge taeva all.

Uskusin, et Ta on kõigest tugevam

nii maa all kui ka maa peal üleval.

Südamesse tuli taevalik rahu –

põlenud tammgi kustus peagi.

Teadsin, et see Looja tegu

ja kord on lõpp võimsal tormilgi.

Soe päikesekiir puudutas mu nägu

ning ma arglikult silmad avasin.

Lõppenud oli vihmasadu

ja põlenud tamme vaatasin.

Tormist räsitult siin seisan

ning süda täitub tänuga,

nüüd vaid kõrgustesse vaatan

ja ootan Jeesust rõõmuga.

Pilvepiiril kumab soe päike

ja ma tunnen, et see on väga hea.

Möödunud on suur torm ja äike –

nüüd võin jälle julgelt tõsta pead.

Vihmapiisad sädelevad heinal,

rohutirtski rohus viiuldab.

Ükskord lõpp on raskusel ja vaeval

ning kaunis hommik tervitab!

Jumal algatab huvitavaid projekte

   Mulle meenub aeg-ajalt üks maikuu hommik, kui palusin Jesaja palvet: "Vaata, siin ma olen, läkita mind!" (Js 6:8). Sama päeva õhtul sain ootamatu ülesande järgmiseks päevaks. Mõeldes eelseisvale kohustusele, sündis luuletus. Täna seda luuletust arvutisse trükkides avastasin, et needsamad mõtted tulevad ikka meelde. Ma ei tea, mis mind ees ootab, kuid Jumala tiibade varjus ei pea ma kartma!

   Tagasivaadates mõistan, et sain Jumala saadetud projekti kaudu suure õnnistuse osaliseks. Jumal tõepoolest algatab me elus huvitavaid projekte, mille kaudu õpime Teda veelgi rohkem armastama!

   Luuletust illustreerib ämbris istuv kassipoeg. See väike loom usaldab inimest. Ta usaldab inimest ka siis, kui istub ämbris. Ämbrist välja hüpates pole tema usaldus inimesse kadunud. Kui Jumal on asetanud meid äbrisse, siis usaldagem Teda. Kui Ta otsustab näidata avarusi, siis ärgem kaotagem usaldust ning usku!

 PALVEVÄES SÜNNIVAD SUURED IMED

Vahelgi on raske aru saada

kuhu Ta mind jälle saadab.

Kui siis palvega alustan päeva,

mind kõigeks ette valmistab.

Tema tiibade varjus võin julge olla

kui ümberringi möllab tormituul.

Poen veel rohkem Ta tiibade varju alla

igal algaval uue päeva hommikul.

Kui hing on täis kurbust ja ahastust

poen veel rohkem Ta tiibade varju.

Peagi taas tunnen rõõmu rännakust,

sest teist pelgupaika ei leidu.

Ei ta lase mind kukkuda maha

ka siis, kui hämaruses komistan.

Saan Ta abi ja tugevust näha,

kui silmad Ta poole tõstan.

Tema teab, kuhu pean ma minema,

kas mind ootavad vihm või päike.

Pean vaid Tema sõna kuulama

ning mõistma, et olen nõnda väike.

Oma tarkuses õpetab mulle,

mis on halb ja mis on kasulik.

Kui Ta saadab mind lõõmavasse tulle,

siis sellegi eest olen tänulik.

Palveväes sünnivad suured imed

ning teadmatus hajub südamest.

Peagi vastu Kristusele lähen,

olen igavesti vaba kõigist vaevadest!