NÜÜD VAID KÕRGUSTESSE VAATAN
15.05.2011
Vihmasajus ruttasin
kodu pool
üle laia lilleõtes
välja.
Järsku tamme sisse
lõi äiksenool
ja tagasi minna oli
hilja.
Äiksenooled
ümberringi sähvisid
ning ma ei teadnud
kuhu varjuda.
Vihmapiisad vastu
nägu tagusid –
ma ei julenud hirmust
karjuda.
Siis mul meenus
Kõigevägevam
ning põlvitasin sünge
taeva all.
Uskusin, et Ta on
kõigest tugevam
nii maa all kui ka
maa peal üleval.
Südamesse tuli
taevalik rahu –
põlenud tammgi kustus
peagi.
Teadsin, et see Looja
tegu
ja kord on lõpp
võimsal tormilgi.
Soe päikesekiir
puudutas mu nägu
ning ma arglikult
silmad avasin.
Lõppenud oli
vihmasadu
ja põlenud tamme
vaatasin.
Tormist räsitult siin
seisan
ning süda täitub
tänuga,
nüüd vaid kõrgustesse
vaatan
ja ootan Jeesust
rõõmuga.
Pilvepiiril kumab soe
päike
ja ma tunnen, et see
on väga hea.
Möödunud on suur torm
ja äike –
nüüd võin jälle
julgelt tõsta pead.
Vihmapiisad sädelevad
heinal,
rohutirtski rohus
viiuldab.
Ükskord lõpp on
raskusel ja vaeval
ning kaunis hommik
tervitab!