SÜNDINUD LOOTUS

 

SÜNDINUD LOOTUS

See täht, mis säras Petlemma kohal.

See rõõm, mis laulis läbi pimeduse,

mis sel tunnil tumeduse hajutas,

kui sündis maailma Päästja Jumala Poeg.

See auline rõõm ja kiitus,

mis täitis taevad pühaliku lauluga.

Oli maailma sündinud lootus

inimkujul väikese lapsena.

See lootus tõi hüljatuil lähedust,

kadunud olid leitud,

arad said lootuses julgust,

tugevaks said rõhutud.

See lootus – nii väike abitu laps

ema ja isa poolt hoitud,

Temas avanes pääste uks.

Karjased väljal ehmunud olid,

kuid inglite sõnum rõõmu tõi.

Hirmujudinad aukartuses kadusid,

midagi nii hindamatut sündinud oli.

Idamaa targad olid teel –

pikk teekond ei heidutanud neid.

Täht ei kadunud nende eel –

Kuningat kummardma tulid.

Karjased langesid põlvedel.

Idamaa targad kummardusid austuses.

Ümbrus sellel kaunil hetkel

mattunud oli sügvas tuimuses.

Ei kuuldud pasuna hüüdu,

ei jooksnud ringi ähmis fotograafid,

ei kostunud külakoori laulu,

ei ilmunud ajalehtedes toretsevad pildid.

Maailm oli ootuses ärevas,

kuid pime nägema Jumala valgust.

Jumala Poeg sündis valudes maailma –

elu, mis varjutatud murest ja valust.

Rist kõrgub maa ja taeva vahel.

Pääste sõnum kajab üle maa.

Lootus, mis lamas kord heintel,

sündis eluks ja valguseks sinule ka!