VAEVU MÄRKAN LUMEHELBEID

Vaevu märkan lumehelbeid,
viltu vajunud tuult.
Vaevu tajun helbeid kergeid,
mis langevad hallist taevast.

Valge maa, hallikas taevas,
teerada mattunud lumme.
Nii tundmatult langemas
läbi tungiva päikese ette.

Tervitab ärkajat hommiku pehmus
päikese kuldsed kiired õrnad.
Valgus on lume üle võidus –
hallis taevas sädelevad sädemed.

Kraavis võsa on pruuni tooni –
lumi ei praksu kuuele.
Päev on siiski valguse moodi,
mahedas päevas päikese kiireke.

Pole veel lakanud lumesadu,
veelgi sajab kohevat lund.
Päike teeb hallis taevas tiiru,
tungib läbi halluse tume kuld.