Thursday, September 27, 2012

Igatsedes ...



IGATSEDES ISTUDA ISSANDAGA


Issand meile tõotuse andnud,
et ta saadab vihma varase.
Ta on selle eest hoolt ka kandnud
ja saatnud kosutuse taevase.

Igatseme osa saada
veelkord Tema tõotusest,
sest Ta meile luband anda
osa vihmast hilisest.

Idanenud on need seemned,
mida kevadvihm on kastnud.
Valmind vilja lõhna tunned,
lõikustund on juba alanud!

Igal päeval palume,
et Jumal saadaks Vaimu.
Kui kord täidetud me oleme
saame lõikuseks ka jõudu.

Inimjõul ei suuda lõigata
nõnda rikkalikku vilja.
Pisut aega jäänud oodata
lootes, et veel pole hilja.

Igavik on Looja kätes
ning Temal teada on see hetk,
mil Ta oma Vaimu saates
kogub kokku saagi kõik.

Igaühe jaoks on tööd,
keegi ei pea laisklema
oodates saabuvat ööd,
mis peagi saab ka olema.

Iialgi ei anta Vaimu väge
laiskadele lõikajaile,
kelle üksainus mõte
on seltsiks olla tukkujaile.

Iganenud nende jaoks
on Vaimu väge oodata
ja kui nemad ainult saaks,
siis nad tahaksid prassida.

Ihaldavad Püha Vaimu väge
alandlikud Looja lapsed,
sest nad vajavad Ta tuge,
et saavutada ideaalid kõrged.

Ilmsed on kõik tingimused,
mis vajalikud Vaimu saamiseks.
Peavad taanduma need arvamused,
et Vaimu vaja oma tahtmiseks.

Isekus peab ära põlema
enne kui saabub kosutus
ning rahvas peab valmis olema
ja saabub siis oodatud vastus.

Ilmalikkus ära hävima
peab kindlalt nende südamest,
kes on valmis koguma
saaki viljapõldudelt.

Imelik ju olekski,
kui vaid kurjad vilja koguvad
ja head saaki ei tulekski,
sest kõik on üksnes aganad.

Imeliselt meie Jumal
tõotand anda lahenduse
ning see on täitsa rumal,
kes salgab Vaimu valguse.

Istuvad kord Issandaga
hoolsad viljalõikajad,
vaatvad Tema peale rõõmuga
kõik hoolsad töötegijad.

Igavesti kestab õnn,
kui me ühes lauas Päästjaga
ning me huulil tänu on,
et kosutas meid oma Vaimuga.

Tuesday, September 4, 2012

SÕNADEST


palju ma sõnu pildunud


Palju ma sõnu pildunud olen,
mis kurbust ja pisaraid tõid.
Nüüd Sinu ette kurvana tulen,
mu sõnad sinulgi haavasid lõid.

Su vaikset häält ei kuulanud mitte,
et oleksin võinud vaikida ma.
Nüüd mulle viletsus tulnud kätte,
kuid sõna tagasi võtta ei saa.

Kingi mul tarkust rääkida sõnu,
mis lohutust tooksid hingel kurval,
milledes leiduks nii palju rõõmu,
et leevendus tuleks raskel vaeval.

Mu huuli puuduta oma käega,
et kurbust lakkaksin sulle toomast,
et võiksin rääkida Vaimu väega
etutee valikust parimast.

Sa annad andeks mu suure süü,
mu uhkuse alandad põrmu.
Selga mul paned õiguserüü –
tänuks sulle ei jätku mu sõnu!