OOTAMINE!

OMAME OMADUST OODATA

30.08.12

On paljud inimesed püüdnud

aega kindlaks määrata,

kuid ikka Jeesus pole tulnud –

kas võib Ta tõesti väärata?

Olid kindlad vanavanemad,

et nende eluajal tuleb Jeesus,

kuid praegu nemad puhkavad

õndsas vaikuses ja rahus.

Omavad küll paljud usulahud

seda väärat uskumust,

et peale surma taeva satud,

kus igavesti kestab lust.

On väga vale nõnda uskuda,

sest Piibel meile väidab,

et surnud mitte midagi ei tea

ja surnu üksnes magab.

Olgu nendega kuis on,

kuid me teame mida õpetab

Piibel –meie suurim õnn –

ja see me usku kinnitab.

Osavasti kõnelemas

Piibel meile Jeesusest,

kes taevapilvil tulemas

järgi meile kodust taevasest.

Ooteaeg on kestnud kaua

ja sellest saanud lausa omadus,

kuid ikka veel see aeg ei jõua,

mil saabub meie suurim varandus.

Oleks varajased usklikud

aru saanud rohkem Piiblist,

siis nad oleksid ka teadnud,

et vaid Isa teab sest tunnist.

Omandasid kogemuse,

mis kibedust ja valu tõi

aga hiljem saadud selguses,

see kaunilt särama siis lõi.

Oletavad veelgi mõned,

et nad teavad seda aega,

mil Jeesus tagasi meil tuleb

ja näevad selle kallal vaeva.

Ohtlikule pinnale

nad oma usu rajavad

ja oht on suur küll nendele,

kes selliseid siis kuulavad.

Oma silmaga näeb igaüks

Jeesuset kõrgel pilve peal

ning langeb iga mehe müts,

kes seisab Tema ees siis seal.

Ootamatult neile tuleb,

kes käsikäes käind ilmaga.

Ahastades igaüks neist näeb,

siis Jeesust oma silmaga.

Otsatu on nende rõõm,

kes näevad jälle omakseid,

sest Päästja kallis hääl

avab palju hauakambreid.

Osaleda kindlalt tahan

selles kaunis sündmuses,

sestap lootusrikkalt ootan

Jeesust taevavalguses.

Oivaline reis on taeva

läbi terve universumi.

Tervenisti seitse päeva

naudime me taevaruumi.

Omandama kindla usu

peame siin me võideldes

ja siis me saame selle tasu,

et võime olla taevaõuedes.

Läbi sügavast orust ...

SÜGAVAIM ORG

28.12.2007

Koos Jumalaga läbin

sügavaima oru.

Koos Jumalaga astun

läbi järsema kuru,

sest süngemastki nurgast

päästab Looja mind,

lämmatavast urkast

toob Looja välja mind.

Kuristiku serval

tuigerdan ma ringi.

Öösel kui ka päeval

tunnen punetavaid silmi.

See langus on nii järsk,

et vaevu seda tajun –

puruneb tahtmise kest,

aina sügavamale vajun.

Pime tuul tervitamas,

jäine vesi läbi ihu hõikab.

Kui kosest olen alla kukkumas –

Loojalt abi anun.

Klammerdunud kividesse

on külmunud käed.

Kaotus maalind silmadesse

musta vahuna veed.

Kas Jumal veel hoolib?

Kas leiab mind maailma otsast?

Kas Jumal veel otsib?

Olen kadunud ta soojast pesast.

Lebades kivisel kaldal

keegi puudutab mu pead.

Ta on siin õigel ajal –

ma tean, ta soovib head.

Nii õrnalt salvib haavu

ning kruusi veega ulatab.

Sellest veest on väsinule rammu –

haavatu valu unustab.

See keegi püsti aitab.

Eluhingus tungib sõõrmetesse.

Tema hingeõhk mu nägu paitab.

Pisarad tungivad mu silmadesse.

Olen väärt tema armastust,

kes laskus siia pimedusse,

osutades haavatule halastust,

kinkides tal uue alguse.

„Mis olen võlgu sulle

Jumalast saadetu?”

Ta otsemaid vastab mulle:

„Kingi mulle oma elu.

Su eest surin ristipuul,

kandsin sinna su patud.

Nii on igal elul

Igavese elu lootus antud.

Kahetse ja pöördu rajale,

mis õndsusesse suundub.

Astu andestuse teele,

mis kõrgustesse jõuab!”

„Mu Looja mulle andesta,

et olen komistanud.

Oma armust halasta –

olen sinu häält trotsinud.

Kui palju kordi hüüdis:

„Tule laps, sind juhatan!”,

kuid mu kõrvus võõrad helid kõlasid .

„Las ma ise püüan.”

Nüüd andesta mu süü,

kingi mulle puhas süda.

Oh anna lumest valgem rüü,

mida võisin kanda.

Koos Jumalaga läbin

sügavaima oru.

Peagi mäkke tõusen,

sest Jeesus on mu Kalju.