SÜGAVAIM ORG
28.12.2007
Koos Jumalaga läbin
sügavaima oru.
Koos Jumalaga astun
läbi järsema kuru,
sest süngemastki
nurgast
päästab Looja mind,
lämmatavast urkast
toob Looja välja
mind.
Kuristiku serval
tuigerdan ma ringi.
Öösel kui ka päeval
tunnen punetavaid
silmi.
See langus on nii
järsk,
et vaevu seda tajun –
puruneb tahtmise
kest,
aina sügavamale
vajun.
Pime tuul tervitamas,
jäine vesi läbi ihu
hõikab.
Kui kosest olen alla
kukkumas –
Loojalt abi anun.
Klammerdunud
kividesse
on külmunud käed.
Kaotus maalind
silmadesse
musta vahuna veed.
Kas Jumal veel
hoolib?
Kas leiab mind
maailma otsast?
Kas Jumal veel otsib?
Olen kadunud ta
soojast pesast.
Lebades kivisel
kaldal
keegi puudutab mu
pead.
Ta on siin õigel ajal
–
ma tean, ta soovib head.
Nii õrnalt salvib
haavu
ning kruusi veega
ulatab.
Sellest veest on
väsinule rammu –
haavatu valu unustab.
See keegi püsti
aitab.
Eluhingus tungib
sõõrmetesse.
Tema hingeõhk mu nägu
paitab.
Pisarad tungivad mu
silmadesse.
Olen väärt tema
armastust,
kes laskus siia
pimedusse,
osutades haavatule
halastust,
kinkides tal uue
alguse.
„Mis olen võlgu sulle
Jumalast saadetu?”
Ta otsemaid vastab
mulle:
„Kingi mulle oma elu.
Su eest surin
ristipuul,
kandsin sinna su
patud.
Nii on igal elul
Igavese elu lootus antud.
Kahetse ja pöördu
rajale,
mis õndsusesse
suundub.
Astu andestuse teele,
mis kõrgustesse
jõuab!”
„Mu Looja mulle
andesta,
et olen komistanud.
Oma armust halasta –
olen sinu häält trotsinud.
Kui palju kordi
hüüdis:
„Tule laps, sind
juhatan!”,
kuid mu kõrvus võõrad
helid kõlasid .
„Las ma ise püüan.”
Nüüd andesta mu süü,
kingi mulle puhas
süda.
Oh anna lumest valgem
rüü,
mida võisin kanda.
Koos Jumalaga läbin
sügavaima oru.
Peagi mäkke tõusen,
sest Jeesus on mu
Kalju.
No comments:
Post a Comment