Advendiajaks!

TALV JA LÕUNAMAA LAPSUKE

Vaikselt liuglevad lumehelbed

ja langevad valgele maale –

nii valged, õhkõrnad kerged –

nad liuglevad lumisele teele.

Härmatis on katnud kõik puud –

kuuskedel lumised mütsid.

Tõeline talveaeg on nüüd –

lumised väljad eemalt paistsid.

Metsa alt kitsekeste rada

suundub lumisele väljale.

Nendele on seegi teada,

kuidas pääseb ligi rohule.

Vaikse lumesaju ajal

mõtted rändavad kõrgemale.

Sündis meile määratud päeval

kaua oodatud lapsuke.

Meil on lumi kuid laps sündis

soojal ning ilusal lõunamaal.

Kindlasti rõõmu ema tundis

kui hoidis lapsukest käte peal.

Hämaras laudas magas sõimes –

nii tagasihoidlikus paigas.

Vanemad valvasid ta juures –

siis rõõmsaks sai kogu taevas.

Taevas oli väga suur rõõm,

kuid maa peal oli vähe neid,

kelle südames ootuselõõm,

kes hindasid Jumala teid.

Karjased Jumalat kiitsid

väiksese lapsukese eest.

Ka targad hommikumaalt tulid

kummardama lapsukest.

Me oleme kaugel lõunamaast,

me umber on valged hanged,

kuid meilegi saabub rõõm taevast

ning avanevad mõtted kõrged.

Südames rahu sel talveööl,

sest lapsuke võitnud kõik kurja.

Andnud alguse lootusevööl,

mis kindlasti kannab vilja.

Külm ei peata rahukiiri,

mida Jumal meile saadab.

Tema armastus on väga ligi

sellel kes Tema peale loodab.

Sinugi süda rõõmustagu

looduses, mis lumme mattunud

ja Jumalale tänu toogu,

sest Ta meile oma Poja andnud.