RAUDSE RISTI RÕÕM
Raudne rist ei karda tuult,
mis suuri puidki
painutab.
Tal pole lehti, oksa
juurt,
kuid siiski kindlalt
seisab ta.
Roheline muru ümberringi
ja õitsavad lilled
kevadel.
Väike oja üsna ligi
ja põõsad varjuks
lindudel.
Rist, see raudne, köitis
mind,
kui läksin allikale
ma.
Rahul polnud mitte
rind –
ma pidin temal
mõtlema.
Rada möödus sellest ristist,
ei saanud kõrval
põigata.
Sain ma julgust
sellest tekstist,
mis võisin temalt
lugeda.
Rida realt ma lugesin
ning mulle meenus
minu elu,
mida ennist elasin,
kui armastasin
ilmamelu.
Reetsin oma kallist Päästjat,
sest ei kandnud oma
risti.
Ei olnud ühtki
aitajat
ning mind hukatusse
kisti.
Reisisin küll palju ringi,
kuid risti kõikjal
vältisin.
Ma peitsin kindlalt
oma silmi,
kui teda eemal
märkasin.
Raske tundus kanda võtta
oma risti enesel.
Jäin aina suuremasse
hätta
ja otsa polnud
vaevadel.
Riidlesin ma endaga,
et miks mul pole
rikkust vara
ja mõtlesin siis
valuga,
et olen kaotand rahu
ära.
Rumal olin mõtlemises,
kuniks Jeesusega
kohtusin.
Nägin ennast Tema
valguses
ja kohe põrmu
vajusin.
Raha, kuulsus, uhked majad
enam mind ei
paelunud.
Ees mul olid uued
ajad,
mida enne olin
vältinud.
Ravis minu haiget hinge
Jeesus oma võimsa
väega.
Risti kanda polnud
raske,
kui tegin seda Tema
abiga.
Ristiinimese kombel
alandun nüüd palveks
ma.
Risti ees ma põlvedel
räägin oma Päästjaga.
Reeglina ma igal päeval
läen koidu ajal
allikale
ning peatun raudse
risti kõrval,
kus vaikselt jään ma
palvele.
Rahu leian risti kandes,
kuigi vahel väga
raske,
kuid end Jeesusele
andes
võin julgelt taluda
ma kõike.
Rändur olen sellel maal,
mis peagi ära hävib
tules.
Siis taeva õnnest osa
saan –
võin olla Päästja
juures.
Rikkaks sain ma risti kandes
–
olen taevaaarde
omanik!
Siin raudse risti
valu tundes
võin olla üksnes
õnnelik!
