Raudse Risti Rõõm

RAUDSE RISTI RÕÕM

Raudne rist ei karda tuult,

mis suuri puidki painutab.

Tal pole lehti, oksa juurt,

kuid siiski kindlalt seisab ta.

Roheline muru ümberringi

ja õitsavad lilled kevadel.

Väike oja üsna ligi

ja põõsad varjuks lindudel.

Rist, see raudne, köitis mind,

kui läksin allikale ma.

Rahul polnud mitte rind –

ma pidin temal mõtlema.

Rada möödus sellest ristist,

ei saanud kõrval põigata.

Sain ma julgust sellest tekstist,

mis võisin temalt lugeda.

Rida realt ma lugesin

ning mulle meenus minu elu,

mida ennist elasin,

kui armastasin ilmamelu.

Reetsin oma kallist Päästjat,

sest ei kandnud oma risti.

Ei olnud ühtki aitajat

ning mind hukatusse kisti.

Reisisin küll palju ringi,

kuid risti kõikjal vältisin.

Ma peitsin kindlalt oma silmi,

kui teda eemal märkasin.

Raske tundus kanda võtta

oma risti enesel.

Jäin aina suuremasse hätta

ja otsa polnud vaevadel.

Riidlesin ma endaga,

et miks mul pole rikkust vara

ja mõtlesin siis valuga,

et olen kaotand rahu ära.

Rumal olin mõtlemises,

kuniks Jeesusega kohtusin.

Nägin ennast Tema valguses

ja kohe põrmu vajusin.

Raha, kuulsus, uhked majad

enam mind ei paelunud.

Ees mul olid uued ajad,

mida enne olin vältinud.

Ravis minu haiget hinge

Jeesus oma võimsa väega.

Risti kanda polnud raske,

kui tegin seda Tema abiga.

Ristiinimese kombel

alandun nüüd palveks ma.

Risti ees ma põlvedel

räägin oma Päästjaga.

Reeglina ma igal päeval

läen koidu ajal allikale

ning peatun raudse risti kõrval,

kus vaikselt jään ma palvele.

Rahu leian risti kandes,

kuigi vahel väga raske,

kuid end Jeesusele andes

võin julgelt taluda ma kõike.

Rändur olen sellel maal,

mis peagi ära hävib tules.

Siis taeva õnnest osa saan –

võin olla Päästja juures.

Rikkaks sain ma risti kandes –

olen taevaaarde omanik!

Siin raudse risti valu tundes

võin olla üksnes õnnelik!