Võit läbi surma

MU PÄÄSTJA

Mu Päästja astus rada,

mis Kolgatale viis.

Nii palju valu tunda

ja surra siis,

Vaid selleks, et päästa

Teda põlgav maailm.

Ei võinud Ta ennast säästa –

kaugemale vaatas tema silm.

Mu Päästja risti löödi,

Ta talus kõik nii vaiksesti.

Ta poole pilkesõnu hüüti

aga Tema palus nende eestki.

Ta suri. Õhtusel tunnil.

Igaveseks oli pitseeritud võit.

Jumala Poeg rippus ristil –

rist nii palju lootust tõi.

Kui puhkes kaunis lilleõis

mu Päästja ülestõusmishommikul.

See hommik, mis süngena küll näis,

kuid mis helguses algas koidikul.

Kui puhkev elu Jumala väes

sai otsekui tähenduse uue.

Mu Päästja ristisurm,

karikas millest oli joonud,

kas temast pidi saama mullapõrm,

Tema kes maailmagi loonud?

Ta tõusis hiilguses ja aus,

kuis kirjutanud olid prohvetid.

Tema sõna sai elavaks vägevas jõus,

Ta sõbrad teda elusana nägid.

Ja meiegi ees seisab Ta täna –

Ta on elus, Tema kes suri ristil.

Me võime ta haavu ja valugi näha

sel maaailmale olulisel tunnil.

Ta meiegi ees seisab täna

ning anudes palub sul järgneda Talle.

Ta küsib: „Kus oled sina?

Kas vastad sa mu kutsele?”

Rutta risti juurde nüüd,

haara kinni patuste Lootusest

ning kui kõlab ülestõusmishüüd,

täna Loojat kõige eest.