Jutuajamine vanaisaga

VANAISA LÄKITUS

10-11.10.2013

Värve täis on meie sügis,

iga pool on kuldseid lehti.

Näen kurbust vanaisa silmis,

ta tihti kurb on sügiseti.

Lehedest ma kimbu seon

ja panen vanaisa lauale

aga ikka kurbust silmist näen,

kui ütleb mõne sõna minule.

"Miks oled kurb sa, vanaisa?"

julgen nüüd ma küsida.

Ta ütleb jälle miskit tasa

ja palub toolil istuda.

Vanaisa mõtleb veidi

ja hoolsalt valib oma sõnu:

"On lõikusaeg, mu väike preili,

aga see teeb mulle valu.

Asi pole lõikuses -

saaki koguda mul meeldib -

vaid häda seisneb tuimuses,

mis lõikajate hinge trügib."

Vanaisa korraks vaikib

ja ma imestades küsin:

"On iga tööline ju valmis?

Ta lõikust koguma on usin."

"Oi ei, see pole nõnda!"

ohkab raskelt vanaisa.

"Isekust on küllalt tunda

ja lõikus edenema visa.

Mitu korda meie maailm

on olnud küps lõikuseks,

kuid ikka nõrkend ususilm

ja lõikus jäänud lootuseks.

Praegu jälle soodsad ajad,

kuid lõikajad on tukkumas.

Kui linnutiivul päevad

on ajamerre kadumas."

Jälle vaikib vanaisa,

vaatab kuldseid lehti vaasis

ning üks pisikene pisar

helgib hellalt tema silmis.

"Praegu veel on kuldne aeg

aga peagi saabub maru

ning öösse jõuab kuldne päev,

siis enam pole rahu.

Praegu veel on võimalusi

lõikust kokku koguda.

Jumal vajab töökaid käsi,

mis ei suuda väsida.

Miks peaksime kordama

jälle sedasama viga,

et jääme loiult tukkuma

ja alguse saab sõda?

Kuldne aeg ei kesta kaua -

lehedki pea närbuvad,

leides mullapinnal haua

ja unustusse kaovad."

Järsku armas vanaisa

mulle laialt naeratab:

"Seda kulda korjad sina,

sest Issand sindki läkitab!"

"Kas Issand mind läkitab?"

küsin imestades ma.

"Mõni teine kõike oskab,

kuid mina miskit aru saa."

Ei mind kuula vanaisa

vaid jätkab naeratades:

"Aastates ju olen mina

aga sina õitsvas nooruses.

Noored viivad lõpul töö,

mis olnud kaua unaruses

ja enne kui saabub öö

hiilgab maailm tõe valguses.

Pole aega korrata 

esivanemate vigu.

Palehigis lõigata

tuleb sinul väga ruttu.

Ma usun väga kindlalt,

et jäänud leotud päevad.

Tegutse nüüd usus vapralt

seal kus vilja silmad näevad."

Mul tundub raske uskuda,

et mulle niivõrd tähtis töö.

Aga ma ei julge keelduda,

pigem koomal tõmban vöö.

Vanaisa võtab minu käe

ning jälle lahkelt naeratab:

"Jumal annab sulle väe

ja koos sinuga ta töötab."

Möödund sellest mõned aastad

ja lõikustöö on käsil mul.

Kõikjale kus ainult vaatad

särab vili nagu kuld.

Ka sind me Issand vajab

selles viimses lõikuses,

sest peagi tormiheli kajab

ja Jeesus tuleb hiilguses.