Jutuajamine vanaisaga

VANAISA LÄKITUS

10-11.10.2013

Värve täis on meie sügis,

iga pool on kuldseid lehti.

Näen kurbust vanaisa silmis,

ta tihti kurb on sügiseti.

Lehedest ma kimbu seon

ja panen vanaisa lauale

aga ikka kurbust silmist näen,

kui ütleb mõne sõna minule.

"Miks oled kurb sa, vanaisa?"

julgen nüüd ma küsida.

Ta ütleb jälle miskit tasa

ja palub toolil istuda.

Vanaisa mõtleb veidi

ja hoolsalt valib oma sõnu:

"On lõikusaeg, mu väike preili,

aga see teeb mulle valu.

Asi pole lõikuses -

saaki koguda mul meeldib -

vaid häda seisneb tuimuses,

mis lõikajate hinge trügib."

Vanaisa korraks vaikib

ja ma imestades küsin:

"On iga tööline ju valmis?

Ta lõikust koguma on usin."

"Oi ei, see pole nõnda!"

ohkab raskelt vanaisa.

"Isekust on küllalt tunda

ja lõikus edenema visa.

Mitu korda meie maailm

on olnud küps lõikuseks,

kuid ikka nõrkend ususilm

ja lõikus jäänud lootuseks.

Praegu jälle soodsad ajad,

kuid lõikajad on tukkumas.

Kui linnutiivul päevad

on ajamerre kadumas."

Jälle vaikib vanaisa,

vaatab kuldseid lehti vaasis

ning üks pisikene pisar

helgib hellalt tema silmis.

"Praegu veel on kuldne aeg

aga peagi saabub maru

ning öösse jõuab kuldne päev,

siis enam pole rahu.

Praegu veel on võimalusi

lõikust kokku koguda.

Jumal vajab töökaid käsi,

mis ei suuda väsida.

Miks peaksime kordama

jälle sedasama viga,

et jääme loiult tukkuma

ja alguse saab sõda?

Kuldne aeg ei kesta kaua -

lehedki pea närbuvad,

leides mullapinnal haua

ja unustusse kaovad."

Järsku armas vanaisa

mulle laialt naeratab:

"Seda kulda korjad sina,

sest Issand sindki läkitab!"

"Kas Issand mind läkitab?"

küsin imestades ma.

"Mõni teine kõike oskab,

kuid mina miskit aru saa."

Ei mind kuula vanaisa

vaid jätkab naeratades:

"Aastates ju olen mina

aga sina õitsvas nooruses.

Noored viivad lõpul töö,

mis olnud kaua unaruses

ja enne kui saabub öö

hiilgab maailm tõe valguses.

Pole aega korrata 

esivanemate vigu.

Palehigis lõigata

tuleb sinul väga ruttu.

Ma usun väga kindlalt,

et jäänud leotud päevad.

Tegutse nüüd usus vapralt

seal kus vilja silmad näevad."

Mul tundub raske uskuda,

et mulle niivõrd tähtis töö.

Aga ma ei julge keelduda,

pigem koomal tõmban vöö.

Vanaisa võtab minu käe

ning jälle lahkelt naeratab:

"Jumal annab sulle väe

ja koos sinuga ta töötab."

Möödund sellest mõned aastad

ja lõikustöö on käsil mul.

Kõikjale kus ainult vaatad

särab vili nagu kuld.

Ka sind me Issand vajab

selles viimses lõikuses,

sest peagi tormiheli kajab

ja Jeesus tuleb hiilguses.

Ennekuulmatu eksam!

ERILINE EKSAM
06.07.2013

Palju eksamiks ma õppisin

ning tunde veetsin lugedes

ja tundisn, et ma valmis olin

ka väga raskeks vastuseks.

Palju üliõpilasi ootas

eksamiruumi ukse taga.

Mõni ahastades kordas,

kuid mõni hoopis magas.

Kui meid ruumi lubati,

siis pinge veelgi kasvas.

Lühidalt meil reegleid korrati

ja pingeline eksam algas.

Eksam tundus uskumatu –

oli vaid üks küsimus.

Mõni üksik vastas ruttu,

kuid mulle see raske tundus.

Kahte teksti tuli võrrelda

ja õige määratleda.

Neil oli kerge küsida,

kuid meile oli raske vastata.

Ka teised üliõpilased

ei leidnud nendes erinevust

ja mõned olid päris vihased,

et ei suuda leida vastust.

Kuid sellest polnud mingit abi,

sest eksamit ei saanud muuta;

üksnes vastata meil tuli.

Kas abi oli kuskilt loota?

Mõistsin, et mul pole miskit

peale omandatud teadmiste,

sest ka spikrist polnuks abi,

kuna sealgi polnuks kõike.

Istusin ja lugesin,

sest ei tahtnud huupi vastata.

Pisut naabri poole kiikasin
aga ta ei saanud aidata.

Enne eksamit ma olin
teinud lühikese palve;
nüüd veel selgemini mõistsin,

et mu Jumal teab vaid kõike.

Silmad sulgesin ja palusin -

veetsin hulka aega palves

ja lootusrikkalt tänasin,
et mu palve kuuldud kõrges.

Peale palvet uue innuga

lugesin ma hoolsalt tekste
ja märkasin et ühe komaga
saab moonutada kõike.

Nüüd mul oli täitsa selge,

mis on õige, mis on vale.

Südames ma laulsin Issandale

kauneid kiituslaule.

Kui ma poleks õppinud,
ei olnuks abi palvestki,
sest poleks midagi ma teadnud,

nii poleks koma märgandki.

Tõustes märkasin ma õpilast,
kes uurivalt mind vaatas.

Ei oleks olnud abi minu sõnast,
sest õpetaja selle keelas.

Naeratasin lahkelt
ja taeva poole näitasin.
Tema noogutas siis kergelt
aga mina üpris imestasin.

Teadsin, et ta on ilmalik,
mida teab ta Jumalast?

Kuid olin siiski õnnelik,

sest äkki päästsin tema hädast.

Veidi aega oli jäänud

ja eksam pidi lõppema.

Väljas kedagi ei näinud,
kuigi kõik pidid ootama.

Istusin ma pingile

ja kergendatult hingasin.

Olin tänulik ma Isale,
kelle peale lootnud olin.

Õpilased väljusid

kiirel sammul ruumist.

Mõned kurja vandusid,
mõnel langes pisar silmist.

Nägin oma naabrit teiste seas,

ta tuli otse minu poole 
ning mind rõõmsalt tänas,
et ma juhtlõnga andsin kätte:

"Minagi ju olin õppinud,
kuid sellest pole kasu,
kui oma Loojat pole palunud,
kes näitab, mis on erinevus."

Veelgi mõned õpilased

tänasid mind abi eest
ja imestasin, et nad kristlased -
neil minust paremadki teadmised!

Õpetajad ruttu meile

hinded teada andsid

ning vaid mõned läbi tule
kooli ära lõpetasid.

Ainult mõned õpilased

seekord eksami ära tegid.

Teised oli maruvihased

ning raevutsedes lärmasid.

Seda meist ei teadnud keegi,
et see eksam määrab ära,
kes saab lõpetada kooli,

kes peab uuel aastal proovima.

Koju minneski veel imestasin,
sest eksam oli kummaline -
kui seda selgelt mõistsin,

et see oli väga eluline.

Lõpuajal peab vastama

igaüks meist sellel küsimusel

ning kui pole harjund mõtlema

pole väärtust meie palvetel.

Siis ei küsi mitte keegi,
kes võitis valimised

täpselt aasta tagasi

ja kas ta täitis lubadused.

Küsitakse hoopis lihtsalt:

"Mis on õige, mis on vale?"

ja kui abi pole taevalt,

siis ka teadmistest kasu pole.

Samas jälle teadmisteta

pole miskit meenutada

ja jälle jääd sa vastuseta
ning oma elu pead kaotama.

Kooli lõppu tähistasin
koos oma uute sõpradega.

Selleks palvetunni pidasin

ja uurisime Sõna innuga.

Seegi oli eelmaik taevast,
kus ühel meelel usklikud

puhkavad kord suurest vaevast,
sest tehtud on kõik valikud.

Ka sina kallis sõber

pead vastama vaid ühele:

"Mis on õige, mis on vale?"
ja lootma kõiges taevale.

Ühel päeval pead sa seisma

ÜHEL PÄEVAL PEAD SA SEISMA

13.07.2013

Ühel päeval pead sa seisma

oma suure Päästja ees.

Ühel päeval pead sa mõistma,

kuhu viinud on su tee.

Ühel päeval seisad kohtus

ning sa kuuled kohtuotsust.

Ühel päeval sinu elus

nõutakse vaid sinult vastust.

Ühel päeval avalikuks

saab ka suurim ülekohus.

Igavesti varjatuks

ei saa jääda ükski tegu.

Sestap puhtaks saagu süda,

et sul poleks vaja karta,

kui Issand võtab katte ära

ning ühtki tegu ei saa peita.

Ühel päeval kindlalt seisab

Jeesus Kristus sinu ees.

Sinu peale siis Ta vaatab

ning sul meenub sinu tee.

Murelik noormees

MÖÖDAKÄIJA MÄRKAS MURELIKKU

Mõteisse vajununa istus

üksik noormees pargipingil.

Üks vana mees ta juures peatus

ja märkas kurbust silmil.

„Miks sa nõnda kurvastad?

Mis mõtted on su peas?

Millega küll ennast vaevad?“

küsis osavõtlikult vana mees.

Murelikult tõstis pilgu

pargipingil istuja,

Vaatas küsijat ta viivu

ja palus enda kõrval istuda.

„Mõista ma ei suuda,

mis on õige, mis on vale.

Palju arvamusi kuulda

aga ma ei kuule tõde.

Mõned mulle ütlevad,

et peaksin kohanduma ajaga

nagu teised ees lähevad

mängides usueluga.

Mulle väga vastumeelne,

kuid nemad mind pilkavad,

et olen fanaatik, vanameelne

aga nüüd on juba uus sajand.“

Möödakäija pead vangutas

ja korjas maast väikse õuna,

siis kaaslasele otsa vaatas

ra rõhutas iga oma sõna.

„Mida teed üks liblikas,

et ussike saaks õuna sisse?

Eks ta õigel ajal ole valvas

ja uss teeb pesa õunasse.

Miskit pole pealtpoolt näha,

kuid seestpoolt on palju näritud.

Nii juhtunud on kogudusega,

mis eksitusse mähitud.

Meelitavalt eksituse uss

puges koguduse sisse.

Väljast paistab iludus

aga saasta kogutud on kambrisse.

„Me ei lähe maailma,

Vaid toome maailma kogudusse“,

maailmauss saab kosuma,

sest soojalt kutsutud on sisse.“

Mahedasti tuulehoog

paitas neid, kes pingil istusid.

Nad istusid seal kaua koos,

kuid kogu aja vaikisid.

Müksas noormees vana meest

ja pisarsilmil surus kätt

ning ütles talle südamest:

„Aitähh, et ütlesid mul´ tõtt!“

Minuti siis istus veel,

kuid enam polnud vana meest –

teda polnud näha pargiteel

ega paistnud teda kaugusest.

Meeleliigutuses noormess

nuttis kuumi pisaraid,

sest ingel oli olnud vana mees,

kes tõi talle julguse sõnumeid.

Märkamatult hämarduma

oli sügispäev hakanud.

Noormees pidi koju minema,

sest oli kaua pargis istunud.

Mitmeid aastaid meenutas

seda ingli külaskäiku,

kuni austas Jeesust surmas,

sest ei saland tõelist usku.

Võit läbi surma

MU PÄÄSTJA

Mu Päästja astus rada,

mis Kolgatale viis.

Nii palju valu tunda

ja surra siis,

Vaid selleks, et päästa

Teda põlgav maailm.

Ei võinud Ta ennast säästa –

kaugemale vaatas tema silm.

Mu Päästja risti löödi,

Ta talus kõik nii vaiksesti.

Ta poole pilkesõnu hüüti

aga Tema palus nende eestki.

Ta suri. Õhtusel tunnil.

Igaveseks oli pitseeritud võit.

Jumala Poeg rippus ristil –

rist nii palju lootust tõi.

Kui puhkes kaunis lilleõis

mu Päästja ülestõusmishommikul.

See hommik, mis süngena küll näis,

kuid mis helguses algas koidikul.

Kui puhkev elu Jumala väes

sai otsekui tähenduse uue.

Mu Päästja ristisurm,

karikas millest oli joonud,

kas temast pidi saama mullapõrm,

Tema kes maailmagi loonud?

Ta tõusis hiilguses ja aus,

kuis kirjutanud olid prohvetid.

Tema sõna sai elavaks vägevas jõus,

Ta sõbrad teda elusana nägid.

Ja meiegi ees seisab Ta täna –

Ta on elus, Tema kes suri ristil.

Me võime ta haavu ja valugi näha

sel maaailmale olulisel tunnil.

Ta meiegi ees seisab täna

ning anudes palub sul järgneda Talle.

Ta küsib: „Kus oled sina?

Kas vastad sa mu kutsele?”

Rutta risti juurde nüüd,

haara kinni patuste Lootusest

ning kui kõlab ülestõusmishüüd,

täna Loojat kõige eest.

Nad läksid mööda vaenlastest!

nad läksid mööda vaenlastest

13.01.2012

Pühendatud Jumala sulastele, misjonäridele, lihtsatele ja julgetele Jeesusest tunnistajatele, kes teenisid Jumalat kartmatult, kes teevad seda praegu ja neilegi, keda Jumal selleks kutsub.

Nad läksid mööda vaenlastest,

kes olid valmis tapma neid.

See oli usuproov ja test,

kas valmis käima raskeid teid.

Nad olid valmis astuma

hoolimata pilkesõnadest;

ka puudust nälga taluma,

et rääkida saaks Kristusest.

Töö, see raske, vilja kandis –

nii Jumal austatud sai.

Ta oma ligiolu andis

ning nad jälle koju tõi.

Läbi sügavatest orgudest

ja kõrguvatest mägedest;

mööda kuiva kõrbeteed,

kus nõnda vähe leidus vett;

kui raevutsesid mereveed,

nad tundsid Tema kätt.

Ta oli neile ligidal

ja valvas öösel nende und.

Ei lasknud võita tigedal,

kui kätte jõudis raske tund.

See sulle tundub nõnda kauge,

kuid see pole kättesaamatu.

Kas on su tee siis nõnd lauge,

et raskus mure tundmatu?

Kristus sindki läkitanud

põllule nii laiale.

Võimalused sulle andnud,

et lõikust tuua Temale.

Lugematud naised mehed

kuuletusid Jeesusel.

Täna seda kutset kuuled:

Tule osalema lõikusel!

Ära karda raskeid teid –

seal käinud paljud rändurid.

Nad rõõmu Jumalale tõid –

usu läbi sündis imesid.

Kui meil oleks silmi näha

Looja armastavat hoolt

ning Teda mitte saata ära

oma elus igalt poolt.

Nõnda juhtuda ei saagi,

et me kuulutame Kristusest,

kui me elada ei tahagi

osa saades raskustest.

Jeesus Kristus vastu võta

ja ole hoolas õppima.

Usus armastuses tõtta

aina kõrgemale kasvama.

Siis raske töö on õnnistuseks

ja taganebki vaenujõud,

kui su suureks elumõtteks

on kustutada vaimupõud.

Ta viib sind läbi orgudest,

üle kõrguvatest mägedest;

toob välja hukutavast veest,

läbi pilgetestki kannab;

kõikepidi hoolitseb su eest –

pea sul kauni kodu annab.

Nüüd vaid kõrgustesse vaatan!

NÜÜD VAID KÕRGUSTESSE VAATAN

15.05.2011

Vihmasajus ruttasin kodu pool

üle laia lilleõtes välja.

Järsku tamme sisse lõi äiksenool

ja tagasi minna oli hilja.

Äiksenooled ümberringi sähvisid

ning ma ei teadnud kuhu  varjuda.

Vihmapiisad vastu nägu tagusid –

ma ei julenud hirmust karjuda.

Siis mul meenus Kõigevägevam

ning põlvitasin sünge taeva all.

Uskusin, et Ta on kõigest tugevam

nii maa all kui ka maa peal üleval.

Südamesse tuli taevalik rahu –

põlenud tammgi kustus peagi.

Teadsin, et see Looja tegu

ja kord on lõpp võimsal tormilgi.

Soe päikesekiir puudutas mu nägu

ning ma arglikult silmad avasin.

Lõppenud oli vihmasadu

ja põlenud tamme vaatasin.

Tormist räsitult siin seisan

ning süda täitub tänuga,

nüüd vaid kõrgustesse vaatan

ja ootan Jeesust rõõmuga.

Pilvepiiril kumab soe päike

ja ma tunnen, et see on väga hea.

Möödunud on suur torm ja äike –

nüüd võin jälle julgelt tõsta pead.

Vihmapiisad sädelevad heinal,

rohutirtski rohus viiuldab.

Ükskord lõpp on raskusel ja vaeval

ning kaunis hommik tervitab!