OLE MULLE ARMULINE

Ei julge silmi tõsta taeva pool,

mu süda on nii patune;

kui lendab alanduse kibe nool,

oh, Jumal, ole mulle armuline.

Sa näed kui tihti eksin rajal,

kuigi tean ma kõik, mis tõde.

Ma toetan pea su õla najal –

oh, Jumal, ole mulle armuline.

Küll sügavad on rööpad rajal,

sa näed, ma ikka mööda astun.

Valmis päästma mind igal ajal –

oh, Jumal, ole mulle armuline.

Hommik koidab, veel on pimedus,

puhub tuul ning vihma sajab.

End leian sellel päeval valus –

eksind laps teejuhti vajab.

Sa haarad kinni mu paremast käest

ning tõstad üles süngemastki orust.

Saab küllalt mul su armu igavesest väest

kui puhtaks pesed südame patust.

Ma kahetsedes alandun su ette,

sest oma peaopesal hoiad mind.

Oma nime pärast juhid taeva rajale,

mis suundub üles, kus näha võin Sind!