Leidsin sügise luuletuse, mis kirjutatud paar aasat tagasi. See sobib tänasesse sombusesse päeva (vähemalt siin, kus ma olen, on vihmane, tuuline ja hall).
Aga ka kesk sombust päeva on palju rõõmustavat. Tarvitseb vaid heita pilk algavasse värvidemängu vahtrapuudel ja tundubki, et päike paistab. Jumal on meile varunud palju head!
Sügisilm puistab lehti
ja pilvisus katab maad.
Ma näen nukrust nii tihti,
rõõmu toob vaid päikeseraas;
ma näen kollaseid lehti,
mida tuul lennutab maas.
Punased õunad õunapuul
ning maaski on punapõsksed.
Nii alati olnud septembrikuul,
et paljud viljad on küpsed
ning me ei mõtlegi miskil muul,
kuis korjata juurviljad väsked.
Õunu on korjatud korvitäis
ning peagi saab nendest moos.
Kiisupoeg väljas mängimas käis
ja mängis vendadega koos.
Ilmad on niisked ja vihmased.
me teerada saanud poriseks.
Suveilmad need viimased
on muutunud järsku sügiseks.
Lühemaks jäänud on päevad
ja hommikul vara on pime.
Lapsedki varakult tuttu läevad –
ajas on tomunud nihe.
Sügis on ukse ees juba –
tärkavad värvid looduses.
Tal antud on maalida luba,
et rõõmu oleks hämaruses
ning valgemaks muutuks me tuba
sügise nukras pimeduses.
No comments:
Post a Comment