SÜNDINUD LOOTUS

 

SÜNDINUD LOOTUS

See täht, mis säras Petlemma kohal.

See rõõm, mis laulis läbi pimeduse,

mis sel tunnil tumeduse hajutas,

kui sündis maailma Päästja Jumala Poeg.

See auline rõõm ja kiitus,

mis täitis taevad pühaliku lauluga.

Oli maailma sündinud lootus

inimkujul väikese lapsena.

See lootus tõi hüljatuil lähedust,

kadunud olid leitud,

arad said lootuses julgust,

tugevaks said rõhutud.

See lootus – nii väike abitu laps

ema ja isa poolt hoitud,

Temas avanes pääste uks.

Karjased väljal ehmunud olid,

kuid inglite sõnum rõõmu tõi.

Hirmujudinad aukartuses kadusid,

midagi nii hindamatut sündinud oli.

Idamaa targad olid teel –

pikk teekond ei heidutanud neid.

Täht ei kadunud nende eel –

Kuningat kummardma tulid.

Karjased langesid põlvedel.

Idamaa targad kummardusid austuses.

Ümbrus sellel kaunil hetkel

mattunud oli sügvas tuimuses.

Ei kuuldud pasuna hüüdu,

ei jooksnud ringi ähmis fotograafid,

ei kostunud külakoori laulu,

ei ilmunud ajalehtedes toretsevad pildid.

Maailm oli ootuses ärevas,

kuid pime nägema Jumala valgust.

Jumala Poeg sündis valudes maailma –

elu, mis varjutatud murest ja valust.

Rist kõrgub maa ja taeva vahel.

Pääste sõnum kajab üle maa.

Lootus, mis lamas kord heintel,

sündis eluks ja valguseks sinule ka!

Teekond, mis lõppeb õnnelikult

 

VAEVARIKKAL TEEKONNAL

Selle päeva lõpul

tunnen rõõmu ma.

Olen olnud varjul

Isa peopesal.

Mure vaev ja kurbus

kadunud on ära.

Võin heita rahus

sooja pessa magama.

Vaevarikkal teekonnal

ei astu üksi ma.

Isa pilgu all nii valvsal

ei ma kartma pea.

Takistused tee peal ees –

Isa aitab üles neist –

kõigis elu muredes –

ka kõige raskemaist.

Kui südant rõhub

valu ning suur kurvastus,

Jumal selle anda palub

Temale, kes kannab kõik.

Ohkamised teada tal –

Tema teab ning tunneb kõik.

On alati nii ligidal,

olgu see siis raskeim lõik.

Minu koormad kannab Isa.

Kes kannab sinu koormad?

Jõuetuna väsid ära

kui aina ringi tormad.

Anna end Issandale,

Kes aitab võita.

Ava end valgusele,

siis võid alati seista.

Teekond pole lihtne,

kuid ma ei astu üksi!

Kaaslane on ehtne

ja aitab võita raskusi.

Sinu kurbusest saan osa,

sinu valu teeb valu mul,

sinu rõõm toob rõõmul lisa,

kingib jõudu minu elul.

Jumal on andnud oma sõna

JUMAL ON ANDNUD OMA SÕNA

 

Jumal on andnud oma Sõna-

Sõna, mis meile eluleib -

andnud meile armastust tunda,

milles elu ja kindel võit.

Tema Sõnast võime õppida

tundma igavest eluteed.

Tema Sõna meid päästab,

võidab hukutavad tormiveed!

Jumal kannab meid

KANNAB MEID

Oh, armuline Jumal veel kannab meid.

On raske või kerge – Ta toetamas on.

Tema tunneb me samme, kaugelt näeb neid.

Tema hooles kätkeb igavene õnn.

Oh, armuline Jumal ikka päästab.

Ka süngemas öös võib lapsi ta leida.

Langenuid hingi arm ikka veel säästab –

Jumal meid hävingusse ei heida.

Oh, armuline Jumal juhatab meid,

hoiab lapsi eksimast maailma öös.

Ta näeb nõrkenuid ning tõstab võimsalt neid;

nõnda igal hetkel on Tema rahvas töös.

Käin Taevateel

KÄIN RADA

Käin rada taevarajal.

Vahel komistan -

Jumal tõstab, 

Päästja kannab sihile.

Astun rada taevateel -

ei ma karda pimedust mis eel,

sest minu Jeesus valgustab,

Tema tõstab, kui langen ma.

Minu tugevus ja minu õigus

on Jeesus, kes suri minu eest.

Käin rada taevarajal -

ei ma karda astuda.

Kui mu Jeesus on minuga,

siis võin minna kindlana.

Taevarada armsaks saab -

ei sealt iial taha lahkuda.

Sealt paistab taevakodu,

kus mu igavene rõõm.

Kas tõesti on vähe aega?

     Veel säravad kohati kollased lehed ning katavad halli maailma, mis nende all peitub. Kui kõik lehed on maha langenud, siis tahaks küll juba talve. Miski peab seda hallust katma. Ometi on ka raagus puud omamoodi ilusad. Ka neis on pisut elu. 

    Kõik see meenutab inimese kaduvust, aja lendu linnutiivul. Alles oli kevad, nüüd juba sügis. Paljud unistused on veel täitumata, ideed teoks tegemata, kuid aega jääb aina vähemaks. Päevad muutuvad lühemaks, valgust on vähem ja südamesse jääb kaunis lootus - peagi on taas kevad! Peagi saabub päev, mil Kristus tuleb oma lastele järgi!

VÄHE ON AEGA JÄÄNUD VEEL

Vähe on aega jäänud veel –

sügis on jõudnud värvides.

Kuldset linna näen paistmas eel

ning tuli süttib mu silmades.

Otsekui karge kuldne hommik,

mis avab unised silmad,

nõnda on tulemas auline koidik,

mil rahvahulgad Päästjat näevad.

Aulises lotuses astun ma.

Sügise värvidest rõõmustan,

kui kollase vaibaga kaetud on maa –

kõrget eesmärki meenutan.

Tahan pidada aega kalliks

niikaua kui mul eluõhku

ning kui pea on läinud halliks,

tahan meenutada Looja sõnu.

Peagi kohtun Kuningaga

Kes valitseb kogu ilmamaal.

Tema sõna täidan rõõmuga,

sest vaid Jumala sõnal on elukaal.

Sügisepäikese paistel astun

ning võin lootuses meenutada,

et isegi talv oma külmust tuues

ei suuda armastust kaotada.

Tõstan silmad taeva poole,

kus pole ühtki pilvetupsu.

Armu on Issand andnud soole,

kes paneb Talle kangelt vastu.

Seepärast tean, et vähe aega

ning peagi õhtus on sügispäev.

Koidab hommik suure väega –

kaob igaveseks maine vaev!

Kuidas vastad?

 KUIDAS VASTAD JUMALALE?

Kuidas vastad Jumalale

viimsel kohtupäeval?

Oled kuuletunud Temale

või käinud omaenda rajal?

Kas toob rõõmu Looja hääl,

kui kutsub sind nimepidi

või sa seisad ja põlgad sääl,

ei iial astu Jumala ligi?

Läevad päevad, mööduvad,

Jumal ikka kutsub sind.

Kuni kõigi silmad näevad,

otsustel on oma hind.

Nüüd on aeg otsustada

kuniks päev veel kestab.

Ära oota kui on hilja öelda:

„Jumal, terve minu süda võta!”

Ootamatult jõuab tund –

Jeesus väljub pühast paigast

Ning see, kes valmis on,

ülistamas Loojat võimast.