Lootusepäike!

 

Neil talvistel pimedatel päevadel on suur rõõm igast päikesekiirest. Samamoodi toob rõõmu iga lootusekiir, mille Jumal saadab. Nendest kiirtest moodustub suur valgus, nii nagu päikesekiirte taga on päike ise. Võtkem vastu need kiired ja mingem edasi lootuses!

LOOTUSEPÄIKE

Jumal on kinkinud lootusepäikese,

andnud igatsuse inimlapsele,

toonud meeltesse armu tee,

saatnud Trööstija hingele.

Oh, millist Jumalat ma teenin!

Kui rohked on tema õnnistused.

Igal päeval tema ermu naudin –

kui imelised on Jumala teed!

Ta kingib sooja päikese

ning värvide mängu ilu.

Toob inimese rõõmule,

annab südamele rahu.

Kui võrratu on tema loodu,

millised hetked, mida näen.

Ta on kinkinud särava koidu

ning meeli kütkestava eha,

kui magama läen.

Jumal on kinkinud tahet –

tahet tema Sõna järgida.

Jumal on andnud mulle tarkust

oma sõnast aru saada.

Ta on saatnud Trööstija,

kes õpetab käima õigel teel.

Ma igavikuski Jumalat kiidan

Tema imeliste tegude eest.

Jumal uue päeva annab,

milles võin teda teenida.

Mind oma tallekest kannab –

Mu Jumal on võrratult hea!

Pole parimat leidnud ma elus,

kui järgida Jumala teed.

Teda kiites on mu süda rõõmus –

on elu parimad hetked need.

IGA ÕIEKENE MEIE ELUS

Iga õiekene meie elus

imekaunis on.

Väike õielehekene ilus

palju rõõmu toob.

Nii võime naeratada

igal uuel päeval.

Võime rahu tunda

sellel kaunil hetkel.

Jumal kingib meile

palju õisi lõhnavaid.

Valgust meie teile,

hetki eredalt säravaid.

Iga õiekene meie elus

saab olema uueks alguseks.

Iga saabuv aasta uus

Jumala rohkeks õnnistuseks.

Iga õiekene meie elus

taas algus on.

Iga täituv eluaasta uus

koos Jumalaga rõõm.

MÖÖDUB RUTTU AEG

Möödub ruttu aeg,

mööduvad päevad.

Kuud ja aastad läevad-

varsti algamas uus päev.

Aeg mind rõhub kiirusega.

Tahtmine jääb ajale alla.

Aeg ajatus lõputusega,

tormides üle kallab.

Oli päev, see oli eile,

nüüd täna ja otsa saab.

Oli aeg teha tempe-

täna uus leht avaneb.

Uues ajas elan juba.

Möödunud aeg on minevik.

Aega keerata mul pole luba-

aeg on hetk ja olevik.

LÄINUD AASTAD

Läinud on aastad pikad

aga ei mõista ikka,

mis sinuga on elus toimunud.

Üksi vaid Jumal teab,

mis peab juhtuma,

elukulgu targasti juhib Ta.

Mured ta rõõmuks muudab,

kurbuses lohutab.

Aega annab elada targasti.

Tarkust nüüd esmalt nõua,

Jumala teele jõua,

Temas on auline vägi.

Jumala juurde sõua,

armu ja halastust annab,

Tema kes loonud ilmamaad.

Juhtunud mõista ei oska-

Jumala peale looda.

Kasuks tuleb kõik, mis sündimas.

Miks oli eile,

miks tuleb homme,

miks on olevik mu ümber?

Miks naerab vares,

miks karjub kuldnoka poeg?

Miks on ussikene veres?

Jumal vaid seda teab,

mind oma lapseks peab-

Jumalas on minu eesmärk.

Kui vajun alla,

Jumal mind tõstab-

Kuristiku servalt päästab

Tänuga kiidan,

Jeesust ma ülistan.

Tule oh Püha Vaim, täida mind!

Alandlik palve,

südameigatsus-

Jumala juures on rahuriik.

KUI ÜKS MÖÖDUNUD HETK

Kui üks hetk on möödunud aasta-

päevad ja nädalad on seal reas.

Ma seisan ja aastale tagasi vaatan

ja üks mõte saab elavaks mu peas.

Kuis Jumal hoidnud mind päeval,

öösel oma käed laotanud mu üle,

juhtinud astuma õigel rajal,

avanud mulle oma õnnistuste süle.

Tasandanud tee mu jalge all,

tundmatuses toonud tuntut.

On langenud maha kartuse vall-

mu Jumal mind kõikjal on kandnud!

Nüüd ootan ma iga algavat päeva-

üheskoos Päästjaga elada on rõõm.

Ja seegi tundmatult uus aasta

koos Jumalaga saab olema ususamm.

Sel uuel hetkel tahan olla

koos Jumalaga igavesti.

Tule koos minuga risti alla,

sealt voolab meile eluvesi.

Uut jõudu saab hing eluveest

ja iga päev kui pärl särab aastas.

Tänu ülistus möödunud päevadest-

Jumala arm kui päikene helkjas.

Kiida Jumalat risti eest,

mille läbi julge võid olla.

Jeesus voolib kõigist su päevadest

usu läbi sammu pika.

SÜNDINUD LOOTUS

 

SÜNDINUD LOOTUS

See täht, mis säras Petlemma kohal.

See rõõm, mis laulis läbi pimeduse,

mis sel tunnil tumeduse hajutas,

kui sündis maailma Päästja Jumala Poeg.

See auline rõõm ja kiitus,

mis täitis taevad pühaliku lauluga.

Oli maailma sündinud lootus

inimkujul väikese lapsena.

See lootus tõi hüljatuil lähedust,

kadunud olid leitud,

arad said lootuses julgust,

tugevaks said rõhutud.

See lootus – nii väike abitu laps

ema ja isa poolt hoitud,

Temas avanes pääste uks.

Karjased väljal ehmunud olid,

kuid inglite sõnum rõõmu tõi.

Hirmujudinad aukartuses kadusid,

midagi nii hindamatut sündinud oli.

Idamaa targad olid teel –

pikk teekond ei heidutanud neid.

Täht ei kadunud nende eel –

Kuningat kummardma tulid.

Karjased langesid põlvedel.

Idamaa targad kummardusid austuses.

Ümbrus sellel kaunil hetkel

mattunud oli sügvas tuimuses.

Ei kuuldud pasuna hüüdu,

ei jooksnud ringi ähmis fotograafid,

ei kostunud külakoori laulu,

ei ilmunud ajalehtedes toretsevad pildid.

Maailm oli ootuses ärevas,

kuid pime nägema Jumala valgust.

Jumala Poeg sündis valudes maailma –

elu, mis varjutatud murest ja valust.

Rist kõrgub maa ja taeva vahel.

Pääste sõnum kajab üle maa.

Lootus, mis lamas kord heintel,

sündis eluks ja valguseks sinule ka!

Teekond, mis lõppeb õnnelikult

 

VAEVARIKKAL TEEKONNAL

Selle päeva lõpul

tunnen rõõmu ma.

Olen olnud varjul

Isa peopesal.

Mure vaev ja kurbus

kadunud on ära.

Võin heita rahus

sooja pessa magama.

Vaevarikkal teekonnal

ei astu üksi ma.

Isa pilgu all nii valvsal

ei ma kartma pea.

Takistused tee peal ees –

Isa aitab üles neist –

kõigis elu muredes –

ka kõige raskemaist.

Kui südant rõhub

valu ning suur kurvastus,

Jumal selle anda palub

Temale, kes kannab kõik.

Ohkamised teada tal –

Tema teab ning tunneb kõik.

On alati nii ligidal,

olgu see siis raskeim lõik.

Minu koormad kannab Isa.

Kes kannab sinu koormad?

Jõuetuna väsid ära

kui aina ringi tormad.

Anna end Issandale,

Kes aitab võita.

Ava end valgusele,

siis võid alati seista.

Teekond pole lihtne,

kuid ma ei astu üksi!

Kaaslane on ehtne

ja aitab võita raskusi.

Sinu kurbusest saan osa,

sinu valu teeb valu mul,

sinu rõõm toob rõõmul lisa,

kingib jõudu minu elul.

Jumal on andnud oma sõna

JUMAL ON ANDNUD OMA SÕNA

 

Jumal on andnud oma Sõna-

Sõna, mis meile eluleib -

andnud meile armastust tunda,

milles elu ja kindel võit.

Tema Sõnast võime õppida

tundma igavest eluteed.

Tema Sõna meid päästab,

võidab hukutavad tormiveed!

Jumal kannab meid

KANNAB MEID

Oh, armuline Jumal veel kannab meid.

On raske või kerge – Ta toetamas on.

Tema tunneb me samme, kaugelt näeb neid.

Tema hooles kätkeb igavene õnn.

Oh, armuline Jumal ikka päästab.

Ka süngemas öös võib lapsi ta leida.

Langenuid hingi arm ikka veel säästab –

Jumal meid hävingusse ei heida.

Oh, armuline Jumal juhatab meid,

hoiab lapsi eksimast maailma öös.

Ta näeb nõrkenuid ning tõstab võimsalt neid;

nõnda igal hetkel on Tema rahvas töös.

Käin Taevateel

KÄIN RADA

Käin rada taevarajal.

Vahel komistan -

Jumal tõstab, 

Päästja kannab sihile.

Astun rada taevateel -

ei ma karda pimedust mis eel,

sest minu Jeesus valgustab,

Tema tõstab, kui langen ma.

Minu tugevus ja minu õigus

on Jeesus, kes suri minu eest.

Käin rada taevarajal -

ei ma karda astuda.

Kui mu Jeesus on minuga,

siis võin minna kindlana.

Taevarada armsaks saab -

ei sealt iial taha lahkuda.

Sealt paistab taevakodu,

kus mu igavene rõõm.