Mulle meenub aeg-ajalt üks maikuu hommik, kui palusin Jesaja palvet: "Vaata, siin ma olen, läkita mind!" (Js 6:8). Sama päeva õhtul sain ootamatu ülesande järgmiseks päevaks. Mõeldes eelseisvale kohustusele, sündis luuletus. Täna seda luuletust arvutisse trükkides avastasin, et needsamad mõtted tulevad ikka meelde. Ma ei tea, mis mind ees ootab, kuid Jumala tiibade varjus ei pea ma kartma!
Tagasivaadates mõistan, et sain Jumala saadetud projekti kaudu suure õnnistuse osaliseks. Jumal tõepoolest algatab me elus huvitavaid projekte, mille kaudu õpime Teda veelgi rohkem armastama!
Luuletust illustreerib ämbris istuv kassipoeg. See väike loom usaldab inimest. Ta usaldab inimest ka siis, kui istub ämbris. Ämbrist välja hüpates pole tema usaldus inimesse kadunud. Kui Jumal on asetanud meid äbrisse, siis usaldagem Teda. Kui Ta otsustab näidata avarusi, siis ärgem kaotagem usaldust ning usku!
PALVEVÄES SÜNNIVAD SUURED IMED
Vahelgi on raske aru saada
kuhu Ta mind jälle saadab.
Kui siis palvega alustan päeva,
mind kõigeks ette valmistab.
Tema tiibade varjus võin julge olla
kui ümberringi möllab tormituul.
Poen veel rohkem Ta tiibade varju alla
igal algaval uue päeva hommikul.
Kui hing on täis kurbust ja ahastust
poen veel rohkem Ta tiibade varju.
Peagi taas tunnen rõõmu rännakust,
sest teist pelgupaika ei leidu.
Ei ta lase mind kukkuda maha
ka siis, kui hämaruses komistan.
Saan Ta abi ja tugevust näha,
kui silmad Ta poole tõstan.
Tema teab, kuhu pean ma minema,
kas mind ootavad vihm või päike.
Pean vaid Tema sõna kuulama
ning mõistma, et olen nõnda väike.
Oma tarkuses õpetab mulle,
mis on halb ja mis on kasulik.
Kui Ta saadab mind lõõmavasse tulle,
siis sellegi eest olen tänulik.
Palveväes sünnivad suured imed
ning teadmatus hajub südamest.
Peagi vastu Kristusele lähen,
olen igavesti vaba kõigist vaevadest!
No comments:
Post a Comment