Vaatan kõrgustesse

   Reede pealelõunal sain inspiratsiooni panna paberile mõned read. Ma ei ole midagi sellist ise kogenud - kõik on vaid ettekujutus. Kuid see polegi ehk oluline - tähtis on see, et saan edasi anda seda, mida Jumalalt saan!

NÜÜD  VAID KÕRGUSTESSE VAATAN

Vihmasajus ruttasin kodu pool

üle laia lilleõtes välja.

Järsku tamme sisse lõi äiksenool

ja tagasi minna oli hilja.

Äiksenooled ümberringi sähvisid

ning ma ei teadnud kuhu varjuda.

Vihmapiisad vastu nägu tagusid –

ma ei julenud hirmust karjuda.

Siis mul meenus Kõigevägevam

ning põlvitasin sünge taeva all.

Uskusin, et Ta on kõigest tugevam

nii maa all kui ka maa peal üleval.

Südamesse tuli taevalik rahu –

põlenud tammgi kustus peagi.

Teadsin, et see Looja tegu

ja kord on lõpp võimsal tormilgi.

Soe päikesekiir puudutas mu nägu

ning ma arglikult silmad avasin.

Lõppenud oli vihmasadu

ja põlenud tamme vaatasin.

Tormist räsitult siin seisan

ning süda täitub tänuga,

nüüd vaid kõrgustesse vaatan

ja ootan Jeesust rõõmuga.

Pilvepiiril kumab soe päike

ja ma tunnen, et see on väga hea.

Möödunud on suur torm ja äike –

nüüd võin jälle julgelt tõsta pead.

Vihmapiisad sädelevad heinal,

rohutirtski rohus viiuldab.

Ükskord lõpp on raskusel ja vaeval

ning kaunis hommik tervitab!