Seemne lugu

Tänavune suvi on mitmepalgeline. Küll on nii kuum, et ei tea kuhu kuumuse eest peituda, küll on jälle ootamatult nii jahe, et tundub koguni sügis olevat. Järgnev luuletus räägib kuivusest ja vimast. Kui taim vihma ajal piisavalt vett varub, ei heiduta teda kuumus. Nii on ka meiega - kui me igal hommikul varume "Jumala Sõna vett" ei jää me kuivale. Tulemuseks on kaunid õied! Need õied toovad rõõmu paljudele - seda illustreerib ka pilt meeldivalt lõhnavatest roosipõõsa õitest.

ÜKS SEEME

Üks seeme kukkus kuivanud maale,

mida päike nii kuumalt kõrvetas.

Sai seltsiks ta kõrbe ägeda tuule,

mis aina rohkem kuivatas.

Üks sadu tuli lõuna poolt

ning vihm langes kuivanud maale.

Jumal kandis seemne eest hoolt –

pea võrsus haljas taimeke.

Idu piilus seemne seest välja,

kiirelt juurdus omal maal.

Taim puhkes kaunilt õitsema –

ta lõhna tunda oli kõikjal.

Aga vihmatilgad kadusid –

maa kuivas päikese käes.

Ka kaunid õied kuivasid –

taim hääbus kuumuse sees.

Seal teelised imestasid,

mis juhtunud oli taimega!

Nukralt pead vangutasid –

taim kuivanud oli juurega.

Taas tuli üks tugev sadu

ning maa üle ujutas.

Vesi voolas mööda vanu radu

ja kadunud taim ärkas.

Tasapisi tungis mullast läbi

õrn pisikene leheke

Ning iga teeline nägi –

õienupud kasvasid varrele.

Puhkes õide kord kadunud lilleke.

Siis viimne veetilk oli joodud.

Päike kuumalt tõttas maale,

kuid lilleke ei närtsinud!

Ta kogus vihma ajal vett –

nüüd võis julgelt õitseda.

Tema õied kõnelesid tõtt –

seemet võis palju külvata.

Järgmisel vihmahool oli kasta

sadu väikseid seemneid maas,

mis kõik hakkasid kasvama –

kõrbest sai kui õite oaas.

Neist mitmed kuivasid ära

aga mõned jäid kiuste kasvama –

neile osaks sai Jumalik sära –

nemadki võisid külvata!