Jumal kannab meid

KANNAB MEID

Oh, armuline Jumal veel kannab meid.

On raske või kerge – Ta toetamas on.

Tema tunneb me samme, kaugelt näeb neid.

Tema hooles kätkeb igavene õnn.

Oh, armuline Jumal ikka päästab.

Ka süngemas öös võib lapsi ta leida.

Langenuid hingi arm ikka veel säästab –

Jumal meid hävingusse ei heida.

Oh, armuline Jumal juhatab meid,

hoiab lapsi eksimast maailma öös.

Ta näeb nõrkenuid ning tõstab võimsalt neid;

nõnda igal hetkel on Tema rahvas töös.

Käin Taevateel

KÄIN RADA

Käin rada taevarajal.

Vahel komistan -

Jumal tõstab, 

Päästja kannab sihile.

Astun rada taevateel -

ei ma karda pimedust mis eel,

sest minu Jeesus valgustab,

Tema tõstab, kui langen ma.

Minu tugevus ja minu õigus

on Jeesus, kes suri minu eest.

Käin rada taevarajal -

ei ma karda astuda.

Kui mu Jeesus on minuga,

siis võin minna kindlana.

Taevarada armsaks saab -

ei sealt iial taha lahkuda.

Sealt paistab taevakodu,

kus mu igavene rõõm.

Kas tõesti on vähe aega?

     Veel säravad kohati kollased lehed ning katavad halli maailma, mis nende all peitub. Kui kõik lehed on maha langenud, siis tahaks küll juba talve. Miski peab seda hallust katma. Ometi on ka raagus puud omamoodi ilusad. Ka neis on pisut elu. 

    Kõik see meenutab inimese kaduvust, aja lendu linnutiivul. Alles oli kevad, nüüd juba sügis. Paljud unistused on veel täitumata, ideed teoks tegemata, kuid aega jääb aina vähemaks. Päevad muutuvad lühemaks, valgust on vähem ja südamesse jääb kaunis lootus - peagi on taas kevad! Peagi saabub päev, mil Kristus tuleb oma lastele järgi!

VÄHE ON AEGA JÄÄNUD VEEL

Vähe on aega jäänud veel –

sügis on jõudnud värvides.

Kuldset linna näen paistmas eel

ning tuli süttib mu silmades.

Otsekui karge kuldne hommik,

mis avab unised silmad,

nõnda on tulemas auline koidik,

mil rahvahulgad Päästjat näevad.

Aulises lotuses astun ma.

Sügise värvidest rõõmustan,

kui kollase vaibaga kaetud on maa –

kõrget eesmärki meenutan.

Tahan pidada aega kalliks

niikaua kui mul eluõhku

ning kui pea on läinud halliks,

tahan meenutada Looja sõnu.

Peagi kohtun Kuningaga

Kes valitseb kogu ilmamaal.

Tema sõna täidan rõõmuga,

sest vaid Jumala sõnal on elukaal.

Sügisepäikese paistel astun

ning võin lootuses meenutada,

et isegi talv oma külmust tuues

ei suuda armastust kaotada.

Tõstan silmad taeva poole,

kus pole ühtki pilvetupsu.

Armu on Issand andnud soole,

kes paneb Talle kangelt vastu.

Seepärast tean, et vähe aega

ning peagi õhtus on sügispäev.

Koidab hommik suure väega –

kaob igaveseks maine vaev!

Kuidas vastad?

 KUIDAS VASTAD JUMALALE?

Kuidas vastad Jumalale

viimsel kohtupäeval?

Oled kuuletunud Temale

või käinud omaenda rajal?

Kas toob rõõmu Looja hääl,

kui kutsub sind nimepidi

või sa seisad ja põlgad sääl,

ei iial astu Jumala ligi?

Läevad päevad, mööduvad,

Jumal ikka kutsub sind.

Kuni kõigi silmad näevad,

otsustel on oma hind.

Nüüd on aeg otsustada

kuniks päev veel kestab.

Ära oota kui on hilja öelda:

„Jumal, terve minu süda võta!”

Ootamatult jõuab tund –

Jeesus väljub pühast paigast

Ning see, kes valmis on,

ülistamas Loojat võimast.

INIMESED ELAVAD

 

Inimesed elavad

kordumatuid elusid.

Inimesed kasutavad

kordumatut aega.

Kuigi tegemised pole uued –

kordumas on ajalugu.

On kordumatud elud need,

mis kunagi kord elatud.

Iga sõna, mis on öeldud,

iga mõte, mis on mõeldud –

kõik kaob ja ei muuta saa –

elu kordumatu olema peab.

Siis ela nii, et ei häbene,

las Jumal juhib sammu,

siis kõik, mis elus teed,

võib tuua vaid rõõmu.

Punane õunapuu vihmasel päeval

   Leidsin sügise luuletuse, mis kirjutatud paar aasat tagasi. See sobib tänasesse sombusesse päeva (vähemalt siin, kus ma olen, on vihmane, tuuline ja hall).
   Aga ka kesk sombust päeva on palju rõõmustavat. Tarvitseb vaid heita pilk algavasse värvidemängu vahtrapuudel ja tundubki, et päike paistab. Jumal on meile varunud palju head!

SUVI LÕPEB, SÜGIS ALGAB

Sügisilm puistab lehti

ja pilvisus katab maad.

Ma näen nukrust nii tihti,

rõõmu toob vaid päikeseraas;

ma näen kollaseid lehti,

mida tuul lennutab maas.

Punased õunad õunapuul

ning maaski on punapõsksed.

Nii alati olnud septembrikuul,

et paljud viljad on küpsed

ning me ei mõtlegi miskil muul,

kuis korjata juurviljad väsked.

Õunu on korjatud korvitäis

ning peagi saab nendest moos.

Kiisupoeg väljas mängimas käis

ja mängis vendadega koos.

Ilmad on niisked ja vihmased.

me teerada saanud poriseks.

Suveilmad need viimased

on muutunud järsku sügiseks.

Lühemaks jäänud on päevad

ja hommikul vara on pime.

Lapsedki varakult tuttu läevad –

ajas on tomunud nihe.

Sügis on ukse ees juba –

tärkavad värvid looduses.

Tal antud on maalida luba,

et rõõmu oleks hämaruses

ning valgemaks muutuks me tuba

sügise nukras pimeduses.

Valus noomitus

ÄRA PÕLGA NOOMIMIST!

august 2011

Mõtled küll, et oled püha,

kuid patustad ikka üha.

Ja kui keegi noomib pattu,

ketseriks ta sead ruttu.

Patu tagajärjed rasked,

kui sa pühadusest nõrked,

kuid see on su enda viga,

et su elu aina häda!

Arvad küll, et oled õige,

aga Jumal liialt range.

Kui sõber noomib su pattu,

sa ütled tal: „Tõmba uttu!“

Ja saadki justkui pühamaks,

kui sõber pole noomijaks

vaid alati kiidab takka:

„Ära käsumeelseks hakka!“

Sinul pole alandlikkust,

seda ustavate rikkust,

mis Jumala Sõna hindab

ka siis, kui see pattu näitab.

Sinul pole Kristuse meelt,

mis talitseks osavalt keelt.

Sul pole tõelist armatust,

mis sõpradel tooks rõõmustust.

Sa ei hooli madalusest,

Kristuse ohvrimeelsusest,

sest võimurohkust ihaldad,

seepärast teisi kavaldad.

Kuid Loojal teada su mõtteid

ning su salajased võtteid,

kuis Pühakirja väänata

ja tõeteelt kõrval käänata.

Su pühadus saab teotuseks

ja su valgus pimeduseks,

sest sa põlgasid noomitust,

Looja avatud armuust.

On ketseritel parem järg,

neil peas on kord õiguse pärg

aga sinu võim ja vara

põlevad siis tuhaks ära!

Miks veel nead oma sõpra,

kes näitab su kohta nõrka?

Aeg on nüüd meelt parandada,

end Looja ees alandada.

Miks veel Looja käsku põlgad,

Teda nõnda ära salgad?

Käes on aeg patust loobuda,

isemeelsusest pöörduda

Jumala Sõnade alla,

siis on taevaluugid valla –

põleb südamest patt ära,

sind tervitab tõe sära!