Jumal algatab huvitavaid projekte

   Mulle meenub aeg-ajalt üks maikuu hommik, kui palusin Jesaja palvet: "Vaata, siin ma olen, läkita mind!" (Js 6:8). Sama päeva õhtul sain ootamatu ülesande järgmiseks päevaks. Mõeldes eelseisvale kohustusele, sündis luuletus. Täna seda luuletust arvutisse trükkides avastasin, et needsamad mõtted tulevad ikka meelde. Ma ei tea, mis mind ees ootab, kuid Jumala tiibade varjus ei pea ma kartma!

   Tagasivaadates mõistan, et sain Jumala saadetud projekti kaudu suure õnnistuse osaliseks. Jumal tõepoolest algatab me elus huvitavaid projekte, mille kaudu õpime Teda veelgi rohkem armastama!

   Luuletust illustreerib ämbris istuv kassipoeg. See väike loom usaldab inimest. Ta usaldab inimest ka siis, kui istub ämbris. Ämbrist välja hüpates pole tema usaldus inimesse kadunud. Kui Jumal on asetanud meid äbrisse, siis usaldagem Teda. Kui Ta otsustab näidata avarusi, siis ärgem kaotagem usaldust ning usku!

 PALVEVÄES SÜNNIVAD SUURED IMED

Vahelgi on raske aru saada

kuhu Ta mind jälle saadab.

Kui siis palvega alustan päeva,

mind kõigeks ette valmistab.

Tema tiibade varjus võin julge olla

kui ümberringi möllab tormituul.

Poen veel rohkem Ta tiibade varju alla

igal algaval uue päeva hommikul.

Kui hing on täis kurbust ja ahastust

poen veel rohkem Ta tiibade varju.

Peagi taas tunnen rõõmu rännakust,

sest teist pelgupaika ei leidu.

Ei ta lase mind kukkuda maha

ka siis, kui hämaruses komistan.

Saan Ta abi ja tugevust näha,

kui silmad Ta poole tõstan.

Tema teab, kuhu pean ma minema,

kas mind ootavad vihm või päike.

Pean vaid Tema sõna kuulama

ning mõistma, et olen nõnda väike.

Oma tarkuses õpetab mulle,

mis on halb ja mis on kasulik.

Kui Ta saadab mind lõõmavasse tulle,

siis sellegi eest olen tänulik.

Palveväes sünnivad suured imed

ning teadmatus hajub südamest.

Peagi vastu Kristusele lähen,

olen igavesti vaba kõigist vaevadest!

Seemne lugu

Tänavune suvi on mitmepalgeline. Küll on nii kuum, et ei tea kuhu kuumuse eest peituda, küll on jälle ootamatult nii jahe, et tundub koguni sügis olevat. Järgnev luuletus räägib kuivusest ja vimast. Kui taim vihma ajal piisavalt vett varub, ei heiduta teda kuumus. Nii on ka meiega - kui me igal hommikul varume "Jumala Sõna vett" ei jää me kuivale. Tulemuseks on kaunid õied! Need õied toovad rõõmu paljudele - seda illustreerib ka pilt meeldivalt lõhnavatest roosipõõsa õitest.

ÜKS SEEME

Üks seeme kukkus kuivanud maale,

mida päike nii kuumalt kõrvetas.

Sai seltsiks ta kõrbe ägeda tuule,

mis aina rohkem kuivatas.

Üks sadu tuli lõuna poolt

ning vihm langes kuivanud maale.

Jumal kandis seemne eest hoolt –

pea võrsus haljas taimeke.

Idu piilus seemne seest välja,

kiirelt juurdus omal maal.

Taim puhkes kaunilt õitsema –

ta lõhna tunda oli kõikjal.

Aga vihmatilgad kadusid –

maa kuivas päikese käes.

Ka kaunid õied kuivasid –

taim hääbus kuumuse sees.

Seal teelised imestasid,

mis juhtunud oli taimega!

Nukralt pead vangutasid –

taim kuivanud oli juurega.

Taas tuli üks tugev sadu

ning maa üle ujutas.

Vesi voolas mööda vanu radu

ja kadunud taim ärkas.

Tasapisi tungis mullast läbi

õrn pisikene leheke

Ning iga teeline nägi –

õienupud kasvasid varrele.

Puhkes õide kord kadunud lilleke.

Siis viimne veetilk oli joodud.

Päike kuumalt tõttas maale,

kuid lilleke ei närtsinud!

Ta kogus vihma ajal vett –

nüüd võis julgelt õitseda.

Tema õied kõnelesid tõtt –

seemet võis palju külvata.

Järgmisel vihmahool oli kasta

sadu väikseid seemneid maas,

mis kõik hakkasid kasvama –

kõrbest sai kui õite oaas.

Neist mitmed kuivasid ära

aga mõned jäid kiuste kasvama –

neile osaks sai Jumalik sära –

nemadki võisid külvata!