Võit läbi surma

MU PÄÄSTJA

Mu Päästja astus rada,

mis Kolgatale viis.

Nii palju valu tunda

ja surra siis,

Vaid selleks, et päästa

Teda põlgav maailm.

Ei võinud Ta ennast säästa –

kaugemale vaatas tema silm.

Mu Päästja risti löödi,

Ta talus kõik nii vaiksesti.

Ta poole pilkesõnu hüüti

aga Tema palus nende eestki.

Ta suri. Õhtusel tunnil.

Igaveseks oli pitseeritud võit.

Jumala Poeg rippus ristil –

rist nii palju lootust tõi.

Kui puhkes kaunis lilleõis

mu Päästja ülestõusmishommikul.

See hommik, mis süngena küll näis,

kuid mis helguses algas koidikul.

Kui puhkev elu Jumala väes

sai otsekui tähenduse uue.

Mu Päästja ristisurm,

karikas millest oli joonud,

kas temast pidi saama mullapõrm,

Tema kes maailmagi loonud?

Ta tõusis hiilguses ja aus,

kuis kirjutanud olid prohvetid.

Tema sõna sai elavaks vägevas jõus,

Ta sõbrad teda elusana nägid.

Ja meiegi ees seisab Ta täna –

Ta on elus, Tema kes suri ristil.

Me võime ta haavu ja valugi näha

sel maaailmale olulisel tunnil.

Ta meiegi ees seisab täna

ning anudes palub sul järgneda Talle.

Ta küsib: „Kus oled sina?

Kas vastad sa mu kutsele?”

Rutta risti juurde nüüd,

haara kinni patuste Lootusest

ning kui kõlab ülestõusmishüüd,

täna Loojat kõige eest.

Nad läksid mööda vaenlastest!

nad läksid mööda vaenlastest

13.01.2012

Pühendatud Jumala sulastele, misjonäridele, lihtsatele ja julgetele Jeesusest tunnistajatele, kes teenisid Jumalat kartmatult, kes teevad seda praegu ja neilegi, keda Jumal selleks kutsub.

Nad läksid mööda vaenlastest,

kes olid valmis tapma neid.

See oli usuproov ja test,

kas valmis käima raskeid teid.

Nad olid valmis astuma

hoolimata pilkesõnadest;

ka puudust nälga taluma,

et rääkida saaks Kristusest.

Töö, see raske, vilja kandis –

nii Jumal austatud sai.

Ta oma ligiolu andis

ning nad jälle koju tõi.

Läbi sügavatest orgudest

ja kõrguvatest mägedest;

mööda kuiva kõrbeteed,

kus nõnda vähe leidus vett;

kui raevutsesid mereveed,

nad tundsid Tema kätt.

Ta oli neile ligidal

ja valvas öösel nende und.

Ei lasknud võita tigedal,

kui kätte jõudis raske tund.

See sulle tundub nõnda kauge,

kuid see pole kättesaamatu.

Kas on su tee siis nõnd lauge,

et raskus mure tundmatu?

Kristus sindki läkitanud

põllule nii laiale.

Võimalused sulle andnud,

et lõikust tuua Temale.

Lugematud naised mehed

kuuletusid Jeesusel.

Täna seda kutset kuuled:

Tule osalema lõikusel!

Ära karda raskeid teid –

seal käinud paljud rändurid.

Nad rõõmu Jumalale tõid –

usu läbi sündis imesid.

Kui meil oleks silmi näha

Looja armastavat hoolt

ning Teda mitte saata ära

oma elus igalt poolt.

Nõnda juhtuda ei saagi,

et me kuulutame Kristusest,

kui me elada ei tahagi

osa saades raskustest.

Jeesus Kristus vastu võta

ja ole hoolas õppima.

Usus armastuses tõtta

aina kõrgemale kasvama.

Siis raske töö on õnnistuseks

ja taganebki vaenujõud,

kui su suureks elumõtteks

on kustutada vaimupõud.

Ta viib sind läbi orgudest,

üle kõrguvatest mägedest;

toob välja hukutavast veest,

läbi pilgetestki kannab;

kõikepidi hoolitseb su eest –

pea sul kauni kodu annab.

Nüüd vaid kõrgustesse vaatan!

NÜÜD VAID KÕRGUSTESSE VAATAN

15.05.2011

Vihmasajus ruttasin kodu pool

üle laia lilleõtes välja.

Järsku tamme sisse lõi äiksenool

ja tagasi minna oli hilja.

Äiksenooled ümberringi sähvisid

ning ma ei teadnud kuhu  varjuda.

Vihmapiisad vastu nägu tagusid –

ma ei julenud hirmust karjuda.

Siis mul meenus Kõigevägevam

ning põlvitasin sünge taeva all.

Uskusin, et Ta on kõigest tugevam

nii maa all kui ka maa peal üleval.

Südamesse tuli taevalik rahu –

põlenud tammgi kustus peagi.

Teadsin, et see Looja tegu

ja kord on lõpp võimsal tormilgi.

Soe päikesekiir puudutas mu nägu

ning ma arglikult silmad avasin.

Lõppenud oli vihmasadu

ja põlenud tamme vaatasin.

Tormist räsitult siin seisan

ning süda täitub tänuga,

nüüd vaid kõrgustesse vaatan

ja ootan Jeesust rõõmuga.

Pilvepiiril kumab soe päike

ja ma tunnen, et see on väga hea.

Möödunud on suur torm ja äike –

nüüd võin jälle julgelt tõsta pead.

Vihmapiisad sädelevad heinal,

rohutirtski rohus viiuldab.

Ükskord lõpp on raskusel ja vaeval

ning kaunis hommik tervitab!

kadunud armastatud poeg

Jälle on kadunud üks armastatud poeg

ja me ei tea, kuhu ta on läinud.

On pikaks veninud otsimise aeg

ja me ei tea, kuhu ta on jäänud.

Ära lase tal hukkuda lootuseta,

ilma et ta ei maitseks Sinu riiki.

Ära lase tal kustuda valguseta,

 saada talle nüüd rohkelt valguskiiri.

Kogu maailm on Sinu peopesal

ja Sa tead, kus on Su armastatud poeg.

Sinu silm varjab teda ööl kui päeval –

Sinul teada tema elupäevade aeg.

Jeesus leiab kadunud poja kaugelt,

kuigi me veel ei tea, kus ta poeg on.

Jeesus ise pühib mustuse palgelt

ja see saab olema kõige suurem õnn.

Annad elu – olgu Sinu kiituseks see.

Tuleb surm ja seegi austagu Su nime.

Sulle teada on kadunud poja tee

ja Sulle võimalik leidmisegi ime.

Olgu neetud õelad, kes sõnadega,

panid joobuma armastatud poja.

Saagu nad hukka oma tegudega,

sest nad on toonud paljudele vaeva.

Issand kaitseb oma kallist poega

ja ta päästab tema õela mehe suust.

Ta tegutseb oma tugeva käega

säästes poega igavesest hävingust.

Jumal ei lase pojal enne surra,

Ta armastuses poega hoiatab,

paludes tal täna kahetseda kurja

enne kui teda oma riiki võtab.

SAMMUME SELGUSE SAATEL

28-29.08.2012

Silmaterana hoiab Jumal

oma kallist kogudust,

hoolitseb ta eest ööl kui päeval

ning on valmis päästma ohust.

Selge vale oleks arvata,

et Jumal jätnud oma rahva

ning end õigustades sõimata,

justkui korda luua tahta.

Selle koguduse Jumal

on ise ellu kutsunud

ja oleks tõesti väga rumal

arvata, et Jumal eksinud.

Säilitanud läbi sajandite

oma Püha Sõna valgust,

et ka meile kallis tõetee

võiks tuua palju selgust.

Segamatult jaganud

rändajaile Sõna selgust.

Rändajad on Teda kiitnud

ja väga armastanud valgust.

Soovib tänagi meil anda

kalleid pärleid oma Sõnast,

et me võiksime siis tunda

veelgi rohkem igatsetud taevast.

Seisma jääda pole mõtet

valgustatud taevateel

ning iga säärast ettevõtet

saadab isemeelne meel.

Sestap uurida on vaja

väga hoolsalt Püha Sõna

ning võita maailm ära

mitte homme aga täna!

Sihikindlalt pühendada

aega igal hommikul,

et Piiblisõna uurida

igal uue päeva hakul.

Siis ei teki kahtlusi,

mis kõigutavad usualust

ja omaenda arvamusi

tõesest pühitsuse elust.

Siiralt valgus vastu võta

ja käi siis selle paistuses,

sest et mitte keegi hätta

pole jäänud selle tarkuses.

Sammuda on üpris kerge,

kui Sõna valgustab me rada.

Igal päeval värskendavalt karge,

kui salgan iseenda ära.

Sobimatu oleks kristlasele

jätta unarusse tõde,

mille Jumal oma rahvale

on ka jagand keset kõrbe.

Siiamaani kandnud ustavaid,

kes võitnud vere hinnaga

ning käinud läbi palju maid,

et sõna kuulutada rõõmuga.

Sind on Jumal kutsunud

oma lõpuaja kogudusse

ja kui palju on Ta palunud,

et sa usuks Tema sõna sisse.

Südames kui kasvamas

on Tema Sõna kalleid tõdesid,

siis Temale vaid vaatamas,

mitte leidmas üksnes muresid.

Suur on võitlus Piibli pärast

ja sinulgi on osas sellest.

Pea vaid kinni Sõna särast

ning selle kindlast põhimõttest.

PUNANE MERI

PUNANE MERI

16.03.2013

Ees on meri, kõrval mäed,

taga ründav vaenlane -

kõikjal takistusi näed,

tulevik näib surmatee.

Ahastuses kisendad

surmahirmus Looja poole.

Pisarsilmil palvetad,

et Ta abi saadaks sulle.

Aga nagu Iisraelile

ütleb Tema sullegi,

et see on kindlalt Tema tee,

pole vaja karta midagi.

"Ära karda kallis laps,

mine julgelt edasi!

Mina teen sind tugevaks,

minuga sa võidad alati!

Mine julgelt edasi

ja ma avan sulle tee,

nõnda kuis ei arvagi,

ei ole mull raske see!

Ma avan sulle tee -

sina üksnes usalda!

Mina võin sind viia läbi vee

ja vee pealgi kindlalt kanda.

Sina üksnes usalda

ja astu julgelt edasi,

sest ainult siis ei komista

ja väsimust ei tunnegi."

Veidi kõheldes sa astud,

kuid peatuda ei julge.

Usku, kindlust Loojalt palud,

kui astud mäslevasse vette.

Sinu elu suurim ime

sünnib otse silme ees - 

läbi vee on sulle tee -

sa kõnnid tõesti merevees!

Peagi jõuad kaldale

ja tädnad Loojat abi eest.

Seal põlvitad sa kivile

ja kiidad Teda südamest!

"Mine julgelt edasi!"

kajab veelgi sinu kõrvus.

"Minuga sa võidad alati,

kui minu peal su usaldus!"

Raudse Risti Rõõm

RAUDSE RISTI RÕÕM

Raudne rist ei karda tuult,

mis suuri puidki painutab.

Tal pole lehti, oksa juurt,

kuid siiski kindlalt seisab ta.

Roheline muru ümberringi

ja õitsavad lilled kevadel.

Väike oja üsna ligi

ja põõsad varjuks lindudel.

Rist, see raudne, köitis mind,

kui läksin allikale ma.

Rahul polnud mitte rind –

ma pidin temal mõtlema.

Rada möödus sellest ristist,

ei saanud kõrval põigata.

Sain ma julgust sellest tekstist,

mis võisin temalt lugeda.

Rida realt ma lugesin

ning mulle meenus minu elu,

mida ennist elasin,

kui armastasin ilmamelu.

Reetsin oma kallist Päästjat,

sest ei kandnud oma risti.

Ei olnud ühtki aitajat

ning mind hukatusse kisti.

Reisisin küll palju ringi,

kuid risti kõikjal vältisin.

Ma peitsin kindlalt oma silmi,

kui teda eemal märkasin.

Raske tundus kanda võtta

oma risti enesel.

Jäin aina suuremasse hätta

ja otsa polnud vaevadel.

Riidlesin ma endaga,

et miks mul pole rikkust vara

ja mõtlesin siis valuga,

et olen kaotand rahu ära.

Rumal olin mõtlemises,

kuniks Jeesusega kohtusin.

Nägin ennast Tema valguses

ja kohe põrmu vajusin.

Raha, kuulsus, uhked majad

enam mind ei paelunud.

Ees mul olid uued ajad,

mida enne olin vältinud.

Ravis minu haiget hinge

Jeesus oma võimsa väega.

Risti kanda polnud raske,

kui tegin seda Tema abiga.

Ristiinimese kombel

alandun nüüd palveks ma.

Risti ees ma põlvedel

räägin oma Päästjaga.

Reeglina ma igal päeval

läen koidu ajal allikale

ning peatun raudse risti kõrval,

kus vaikselt jään ma palvele.

Rahu leian risti kandes,

kuigi vahel väga raske,

kuid end Jeesusele andes

võin julgelt taluda ma kõike.

Rändur olen sellel maal,

mis peagi ära hävib tules.

Siis taeva õnnest osa saan –

võin olla Päästja juures.

Rikkaks sain ma risti kandes –

olen taevaaarde omanik!

Siin raudse risti valu tundes

võin olla üksnes õnnelik!