kadunud armastatud poeg

Jälle on kadunud üks armastatud poeg

ja me ei tea, kuhu ta on läinud.

On pikaks veninud otsimise aeg

ja me ei tea, kuhu ta on jäänud.

Ära lase tal hukkuda lootuseta,

ilma et ta ei maitseks Sinu riiki.

Ära lase tal kustuda valguseta,

 saada talle nüüd rohkelt valguskiiri.

Kogu maailm on Sinu peopesal

ja Sa tead, kus on Su armastatud poeg.

Sinu silm varjab teda ööl kui päeval –

Sinul teada tema elupäevade aeg.

Jeesus leiab kadunud poja kaugelt,

kuigi me veel ei tea, kus ta poeg on.

Jeesus ise pühib mustuse palgelt

ja see saab olema kõige suurem õnn.

Annad elu – olgu Sinu kiituseks see.

Tuleb surm ja seegi austagu Su nime.

Sulle teada on kadunud poja tee

ja Sulle võimalik leidmisegi ime.

Olgu neetud õelad, kes sõnadega,

panid joobuma armastatud poja.

Saagu nad hukka oma tegudega,

sest nad on toonud paljudele vaeva.

Issand kaitseb oma kallist poega

ja ta päästab tema õela mehe suust.

Ta tegutseb oma tugeva käega

säästes poega igavesest hävingust.

Jumal ei lase pojal enne surra,

Ta armastuses poega hoiatab,

paludes tal täna kahetseda kurja

enne kui teda oma riiki võtab.

SAMMUME SELGUSE SAATEL

28-29.08.2012

Silmaterana hoiab Jumal

oma kallist kogudust,

hoolitseb ta eest ööl kui päeval

ning on valmis päästma ohust.

Selge vale oleks arvata,

et Jumal jätnud oma rahva

ning end õigustades sõimata,

justkui korda luua tahta.

Selle koguduse Jumal

on ise ellu kutsunud

ja oleks tõesti väga rumal

arvata, et Jumal eksinud.

Säilitanud läbi sajandite

oma Püha Sõna valgust,

et ka meile kallis tõetee

võiks tuua palju selgust.

Segamatult jaganud

rändajaile Sõna selgust.

Rändajad on Teda kiitnud

ja väga armastanud valgust.

Soovib tänagi meil anda

kalleid pärleid oma Sõnast,

et me võiksime siis tunda

veelgi rohkem igatsetud taevast.

Seisma jääda pole mõtet

valgustatud taevateel

ning iga säärast ettevõtet

saadab isemeelne meel.

Sestap uurida on vaja

väga hoolsalt Püha Sõna

ning võita maailm ära

mitte homme aga täna!

Sihikindlalt pühendada

aega igal hommikul,

et Piiblisõna uurida

igal uue päeva hakul.

Siis ei teki kahtlusi,

mis kõigutavad usualust

ja omaenda arvamusi

tõesest pühitsuse elust.

Siiralt valgus vastu võta

ja käi siis selle paistuses,

sest et mitte keegi hätta

pole jäänud selle tarkuses.

Sammuda on üpris kerge,

kui Sõna valgustab me rada.

Igal päeval värskendavalt karge,

kui salgan iseenda ära.

Sobimatu oleks kristlasele

jätta unarusse tõde,

mille Jumal oma rahvale

on ka jagand keset kõrbe.

Siiamaani kandnud ustavaid,

kes võitnud vere hinnaga

ning käinud läbi palju maid,

et sõna kuulutada rõõmuga.

Sind on Jumal kutsunud

oma lõpuaja kogudusse

ja kui palju on Ta palunud,

et sa usuks Tema sõna sisse.

Südames kui kasvamas

on Tema Sõna kalleid tõdesid,

siis Temale vaid vaatamas,

mitte leidmas üksnes muresid.

Suur on võitlus Piibli pärast

ja sinulgi on osas sellest.

Pea vaid kinni Sõna särast

ning selle kindlast põhimõttest.

PUNANE MERI

PUNANE MERI

16.03.2013

Ees on meri, kõrval mäed,

taga ründav vaenlane -

kõikjal takistusi näed,

tulevik näib surmatee.

Ahastuses kisendad

surmahirmus Looja poole.

Pisarsilmil palvetad,

et Ta abi saadaks sulle.

Aga nagu Iisraelile

ütleb Tema sullegi,

et see on kindlalt Tema tee,

pole vaja karta midagi.

"Ära karda kallis laps,

mine julgelt edasi!

Mina teen sind tugevaks,

minuga sa võidad alati!

Mine julgelt edasi

ja ma avan sulle tee,

nõnda kuis ei arvagi,

ei ole mull raske see!

Ma avan sulle tee -

sina üksnes usalda!

Mina võin sind viia läbi vee

ja vee pealgi kindlalt kanda.

Sina üksnes usalda

ja astu julgelt edasi,

sest ainult siis ei komista

ja väsimust ei tunnegi."

Veidi kõheldes sa astud,

kuid peatuda ei julge.

Usku, kindlust Loojalt palud,

kui astud mäslevasse vette.

Sinu elu suurim ime

sünnib otse silme ees - 

läbi vee on sulle tee -

sa kõnnid tõesti merevees!

Peagi jõuad kaldale

ja tädnad Loojat abi eest.

Seal põlvitad sa kivile

ja kiidad Teda südamest!

"Mine julgelt edasi!"

kajab veelgi sinu kõrvus.

"Minuga sa võidad alati,

kui minu peal su usaldus!"

Raudse Risti Rõõm

RAUDSE RISTI RÕÕM

Raudne rist ei karda tuult,

mis suuri puidki painutab.

Tal pole lehti, oksa juurt,

kuid siiski kindlalt seisab ta.

Roheline muru ümberringi

ja õitsavad lilled kevadel.

Väike oja üsna ligi

ja põõsad varjuks lindudel.

Rist, see raudne, köitis mind,

kui läksin allikale ma.

Rahul polnud mitte rind –

ma pidin temal mõtlema.

Rada möödus sellest ristist,

ei saanud kõrval põigata.

Sain ma julgust sellest tekstist,

mis võisin temalt lugeda.

Rida realt ma lugesin

ning mulle meenus minu elu,

mida ennist elasin,

kui armastasin ilmamelu.

Reetsin oma kallist Päästjat,

sest ei kandnud oma risti.

Ei olnud ühtki aitajat

ning mind hukatusse kisti.

Reisisin küll palju ringi,

kuid risti kõikjal vältisin.

Ma peitsin kindlalt oma silmi,

kui teda eemal märkasin.

Raske tundus kanda võtta

oma risti enesel.

Jäin aina suuremasse hätta

ja otsa polnud vaevadel.

Riidlesin ma endaga,

et miks mul pole rikkust vara

ja mõtlesin siis valuga,

et olen kaotand rahu ära.

Rumal olin mõtlemises,

kuniks Jeesusega kohtusin.

Nägin ennast Tema valguses

ja kohe põrmu vajusin.

Raha, kuulsus, uhked majad

enam mind ei paelunud.

Ees mul olid uued ajad,

mida enne olin vältinud.

Ravis minu haiget hinge

Jeesus oma võimsa väega.

Risti kanda polnud raske,

kui tegin seda Tema abiga.

Ristiinimese kombel

alandun nüüd palveks ma.

Risti ees ma põlvedel

räägin oma Päästjaga.

Reeglina ma igal päeval

läen koidu ajal allikale

ning peatun raudse risti kõrval,

kus vaikselt jään ma palvele.

Rahu leian risti kandes,

kuigi vahel väga raske,

kuid end Jeesusele andes

võin julgelt taluda ma kõike.

Rändur olen sellel maal,

mis peagi ära hävib tules.

Siis taeva õnnest osa saan –

võin olla Päästja juures.

Rikkaks sain ma risti kandes –

olen taevaaarde omanik!

Siin raudse risti valu tundes

võin olla üksnes õnnelik!

Advendiajaks!

TALV JA LÕUNAMAA LAPSUKE

Vaikselt liuglevad lumehelbed

ja langevad valgele maale –

nii valged, õhkõrnad kerged –

nad liuglevad lumisele teele.

Härmatis on katnud kõik puud –

kuuskedel lumised mütsid.

Tõeline talveaeg on nüüd –

lumised väljad eemalt paistsid.

Metsa alt kitsekeste rada

suundub lumisele väljale.

Nendele on seegi teada,

kuidas pääseb ligi rohule.

Vaikse lumesaju ajal

mõtted rändavad kõrgemale.

Sündis meile määratud päeval

kaua oodatud lapsuke.

Meil on lumi kuid laps sündis

soojal ning ilusal lõunamaal.

Kindlasti rõõmu ema tundis

kui hoidis lapsukest käte peal.

Hämaras laudas magas sõimes –

nii tagasihoidlikus paigas.

Vanemad valvasid ta juures –

siis rõõmsaks sai kogu taevas.

Taevas oli väga suur rõõm,

kuid maa peal oli vähe neid,

kelle südames ootuselõõm,

kes hindasid Jumala teid.

Karjased Jumalat kiitsid

väiksese lapsukese eest.

Ka targad hommikumaalt tulid

kummardama lapsukest.

Me oleme kaugel lõunamaast,

me umber on valged hanged,

kuid meilegi saabub rõõm taevast

ning avanevad mõtted kõrged.

Südames rahu sel talveööl,

sest lapsuke võitnud kõik kurja.

Andnud alguse lootusevööl,

mis kindlasti kannab vilja.

Külm ei peata rahukiiri,

mida Jumal meile saadab.

Tema armastus on väga ligi

sellel kes Tema peale loodab.

Sinugi süda rõõmustagu

looduses, mis lumme mattunud

ja Jumalale tänu toogu,

sest Ta meile oma Poja andnud.

OOTAMINE!

OMAME OMADUST OODATA

30.08.12

On paljud inimesed püüdnud

aega kindlaks määrata,

kuid ikka Jeesus pole tulnud –

kas võib Ta tõesti väärata?

Olid kindlad vanavanemad,

et nende eluajal tuleb Jeesus,

kuid praegu nemad puhkavad

õndsas vaikuses ja rahus.

Omavad küll paljud usulahud

seda väärat uskumust,

et peale surma taeva satud,

kus igavesti kestab lust.

On väga vale nõnda uskuda,

sest Piibel meile väidab,

et surnud mitte midagi ei tea

ja surnu üksnes magab.

Olgu nendega kuis on,

kuid me teame mida õpetab

Piibel –meie suurim õnn –

ja see me usku kinnitab.

Osavasti kõnelemas

Piibel meile Jeesusest,

kes taevapilvil tulemas

järgi meile kodust taevasest.

Ooteaeg on kestnud kaua

ja sellest saanud lausa omadus,

kuid ikka veel see aeg ei jõua,

mil saabub meie suurim varandus.

Oleks varajased usklikud

aru saanud rohkem Piiblist,

siis nad oleksid ka teadnud,

et vaid Isa teab sest tunnist.

Omandasid kogemuse,

mis kibedust ja valu tõi

aga hiljem saadud selguses,

see kaunilt särama siis lõi.

Oletavad veelgi mõned,

et nad teavad seda aega,

mil Jeesus tagasi meil tuleb

ja näevad selle kallal vaeva.

Ohtlikule pinnale

nad oma usu rajavad

ja oht on suur küll nendele,

kes selliseid siis kuulavad.

Oma silmaga näeb igaüks

Jeesuset kõrgel pilve peal

ning langeb iga mehe müts,

kes seisab Tema ees siis seal.

Ootamatult neile tuleb,

kes käsikäes käind ilmaga.

Ahastades igaüks neist näeb,

siis Jeesust oma silmaga.

Otsatu on nende rõõm,

kes näevad jälle omakseid,

sest Päästja kallis hääl

avab palju hauakambreid.

Osaleda kindlalt tahan

selles kaunis sündmuses,

sestap lootusrikkalt ootan

Jeesust taevavalguses.

Oivaline reis on taeva

läbi terve universumi.

Tervenisti seitse päeva

naudime me taevaruumi.

Omandama kindla usu

peame siin me võideldes

ja siis me saame selle tasu,

et võime olla taevaõuedes.

Läbi sügavast orust ...

SÜGAVAIM ORG

28.12.2007

Koos Jumalaga läbin

sügavaima oru.

Koos Jumalaga astun

läbi järsema kuru,

sest süngemastki nurgast

päästab Looja mind,

lämmatavast urkast

toob Looja välja mind.

Kuristiku serval

tuigerdan ma ringi.

Öösel kui ka päeval

tunnen punetavaid silmi.

See langus on nii järsk,

et vaevu seda tajun –

puruneb tahtmise kest,

aina sügavamale vajun.

Pime tuul tervitamas,

jäine vesi läbi ihu hõikab.

Kui kosest olen alla kukkumas –

Loojalt abi anun.

Klammerdunud kividesse

on külmunud käed.

Kaotus maalind silmadesse

musta vahuna veed.

Kas Jumal veel hoolib?

Kas leiab mind maailma otsast?

Kas Jumal veel otsib?

Olen kadunud ta soojast pesast.

Lebades kivisel kaldal

keegi puudutab mu pead.

Ta on siin õigel ajal –

ma tean, ta soovib head.

Nii õrnalt salvib haavu

ning kruusi veega ulatab.

Sellest veest on väsinule rammu –

haavatu valu unustab.

See keegi püsti aitab.

Eluhingus tungib sõõrmetesse.

Tema hingeõhk mu nägu paitab.

Pisarad tungivad mu silmadesse.

Olen väärt tema armastust,

kes laskus siia pimedusse,

osutades haavatule halastust,

kinkides tal uue alguse.

„Mis olen võlgu sulle

Jumalast saadetu?”

Ta otsemaid vastab mulle:

„Kingi mulle oma elu.

Su eest surin ristipuul,

kandsin sinna su patud.

Nii on igal elul

Igavese elu lootus antud.

Kahetse ja pöördu rajale,

mis õndsusesse suundub.

Astu andestuse teele,

mis kõrgustesse jõuab!”

„Mu Looja mulle andesta,

et olen komistanud.

Oma armust halasta –

olen sinu häält trotsinud.

Kui palju kordi hüüdis:

„Tule laps, sind juhatan!”,

kuid mu kõrvus võõrad helid kõlasid .

„Las ma ise püüan.”

Nüüd andesta mu süü,

kingi mulle puhas süda.

Oh anna lumest valgem rüü,

mida võisin kanda.

Koos Jumalaga läbin

sügavaima oru.

Peagi mäkke tõusen,

sest Jeesus on mu Kalju.