Vastu võtta päikest

    Nüüd, kui lubatakse vihmasemat ja jahedamat ilma, on päikesesära vaja kanda südames. See toob meie ellu rahu ka siis, juhtuvad traagilised õnnetused, taevas on pilves ning olukordade surved tahaksid meist välja pigistada viimsegi elujõu.

LUBA

Luba oma ellu päike,

valgus taevalik.

Luba ellu päikselist hetke.

Päikse kuumust kanna,

soojust endast anna.

Võta päikest, kogu valgust -

võta hetked päikse rõõmust.

Jumala valgust päikeses kanna,

Tema sul taevavalguse annab,

parima hetke kiirgust soojuses,

parima hetke usus ja lootuses.

Säravad lilled

   Aina rohkem kohtan looduses sügiseseid värvikombinatsioone. Pihlakad punavad, tuul lennutab kõnniteel kollaseid ja rohelisi lehti, arooniahekk on marjadest lookas ning õunapuud uhkeldavad saagiga. Kõike seda nähes pean tunnistama, et hoolimata patu tagajärgedest looduses, on me ümber palju ilusat.
   Ja kui kaunites toonides on sügisesed lilled! Nende ilu säras saab kogu ümbrus kauniks. Meil on mida õppida. Oleme Jeesuse Kristuse õpilased, otsekui lilled, mis õitsevad. Nii nagu inimesed tunnevad rõõmu lilledest, võivad meie kaaslased tunda rõõmu ka meist. Meie eesõiguseks on muuta paljude inimeste elud säravateks tänu Kristuse armastusele.
   Üks minu õpetajata armastas korrata lauset: "Elu on lill." Kui palju rõõmu on meie elus, kui oleme Jumala lilled! Lilled õitsevad ka siis, kui on rajuilm, nad õitsevad siis, kui päike maad kõrvetab, nad õitsevad nii soodsates kui ebasoodsatest tingimustes. Jumal on varustanud meid kõige vajalikuga - meie osa on olla Jumala armastuse kandjad!

ME ÕITSEME KUI LILLED 

Me õitseme kui lilled - 

kaunid õied lõhnavad.

Me Jumala õied,

kes vankumatult säravad!

Kas tunneb maailm ära

meis Jeesuse lõhna?

Kas mõistab taevalikku sära,

mis meist on paistmas?

Või koguni on petlik

meie õielehtede ilu?

Või aroom on kurvalt vastik -

ei peegelda ta Jeesuse ilu?

Kas õied vormitud on Jumalast?

Kas Jeesus lõhnastanud meid?

Ma tahan Jeesusele õitseda -

Tema mind lõhnavaks teeb.

Tahan kanda Tema lõhna,

olla säravaks õieks kauniks.

Tahan, et Tema mind võiks täita,

et Tema lõhn iial ei lõpeks!

Et ilu kaunis ei tuhmuks ära,

ja oma mina ei saaks kasvada,

et kõik võiksid vaid näha

minu armast Päästjat elavat!

OLE MULLE ARMULINE

Ei julge silmi tõsta taeva pool,

mu süda on nii patune;

kui lendab alanduse kibe nool,

oh, Jumal, ole mulle armuline.

Sa näed kui tihti eksin rajal,

kuigi tean ma kõik, mis tõde.

Ma toetan pea su õla najal –

oh, Jumal, ole mulle armuline.

Küll sügavad on rööpad rajal,

sa näed, ma ikka mööda astun.

Valmis päästma mind igal ajal –

oh, Jumal, ole mulle armuline.

Hommik koidab, veel on pimedus,

puhub tuul ning vihma sajab.

End leian sellel päeval valus –

eksind laps teejuhti vajab.

Sa haarad kinni mu paremast käest

ning tõstad üles süngemastki orust.

Saab küllalt mul su armu igavesest väest

kui puhtaks pesed südame patust.

Ma kahetsedes alandun su ette,

sest oma peaopesal hoiad mind.

Oma nime pärast juhid taeva rajale,

mis suundub üles, kus näha võin Sind!

Kõnnin koos Jeesusega

    Jeesus on mu kõrval, juhtab mind läbi päeva. On see hommik, keskpäev või õhtune päikeseloojang, Tema on minu kõrval. Ning ööselgi kaitseb Ta mind tigeda eest. Võin Teda lapselikult usaldada - meenub laul lapsepõlvest, mis algab sõnadega: "Jeesusega alati kõnnin iga päev ..." Ja kui hea on õhtul vaadata tagasi möödunud päevale, kui olen kõndinud koos Jeesusega!

TA ON SIIN

Ta on siin, kui kaob viimne päiksekiir,

ei varja Teda õhtuhämarus.

Ta on siin, kui taevaserval pilveviir,

mis värvub punakaks õhtus.

Ta on siin, kui olen päevast väsinud,

mis oli pingeline ja töörohke.

Ta on siin, kui torm on mind räsinud

ja tekitanud haavu ning muhke.

Ta on siin ja kuuleb alandlikku palvet

selle kauni päeva päikseloojangul.

Ta on siin ning näeb mu tõsist palet,

kui vaatan tagasi oma möödunud elul.

Ta on siin, kui süda täitub rõõmuga,

kui mõtlen sellel, kui palju kandnud mind.

Ta on siin võimsa taevarahuga

ja selles rahus puhkab mu hing.

  
   Sellel aastal algas varakult moosi keetmise aeg. Korjamist ootavad sõstrad, karusmarjad, paiguti ka esimesed õunad. Jumal on tõepoolest meid õnnistanud!
   Meiegi elus valmivad viljad. Suur on rõõm, kui need on head viljad, mis on õnnistuseks ka teistele. Hea vilja saamiseks on vajalik vaadata Kristusele. Vaid siis kanname maitsvaid vilju. Ja nii nagu me tunneme rõõmu magusast moosist talvel, nii tunnevad meie ligimesed rõõmu kõigest heast, mis Jumal meie kaudu on teinud!

VAADATES ÜKSNES KRISTUSELE

Vaadates üksnes Kristusele

kasvan ma veel ja veel.

Lootma jäädes vaid Temale

võin püsima jääda teel.

Murdudes Kristuse risti all

saab uuendatud mu süda –

puruneb kõrge patu vall

ja uues suunas kulgeb elurada.

Vaimu ligiolus ja väes

julgelt võin kuulutada Sõna,

et siis kui Kristuse tulek käes

paljud seisaksid kindlana.

Vaadates üksnes Kristusele

saab minust vilja kandev puu.

Viljad toovad värskust kõigile

kellega kokku puutun.

Südame olen andnud Talle,

Kelle rist kõrgub mu ees.

Tema juhtimisel astun tulle

ja Ta puhastab mind kuumuse sees.

Hoidkem kõrgel tõelippu!

   Kaunis suvepäev Emajõe kaldal. Usun, et selle kauni looduse killukese kaudu kesk linnamelu, kõnetab Jumal nii suuri kui väikeseid. Helesinine taevas täis valgeid pilvetutte, sillerdav jõevesi, rõõmsavärvilised lilleamplid rippumas laternapostidel ja taamal väärikad ajaloolised majad, millede vahelt paistab kirikutorn.
   Ja ikkagi on minu ümber on nii palju inimesi, kes pole teadlikud Taevase Isa suurest armastusest. Isa armastab neidki - Ta soovib, et nemadki näeksid lehvivat tõelippu. Seepärast hoidkem tõelippu kõrgel, et paljud võiksid kogeda Isa armastust!

HOIDKEM TÕELIPPU

Olgu palavus või jäine põhjatuul,

tõelipp peab kindlalt kõrgel püsima,

et valgus paistaks võitlusväljakul

ning tõde hakkaks kõikjal levima.

Kuid meie kätes pole jõudu –

tõelippu tundub raske hoida.

Meie hing on hirmust rammetu

selleks, et Issandalt abi otsida.

Kuid pole mitte ühtki teist teed

ning mitte ühtki nii võimast abi

kui Jumala tugevad käed –

Tema tugev jõud lippu hoiabki.

Meil on vaja teda usaldada,

hoida kinni Taevaisa käest.

End tervenisti talle anda

saades julguse Püha Vaimu väest.

Ning siis kui julged Juuda lõvid

hoiavad kõrgel tõelippu –

ei heiduta kuumus, tuuleiilid

ega käed, mis kuluvad rakku.

Vaatan kõrgustesse

   Reede pealelõunal sain inspiratsiooni panna paberile mõned read. Ma ei ole midagi sellist ise kogenud - kõik on vaid ettekujutus. Kuid see polegi ehk oluline - tähtis on see, et saan edasi anda seda, mida Jumalalt saan!

NÜÜD  VAID KÕRGUSTESSE VAATAN

Vihmasajus ruttasin kodu pool

üle laia lilleõtes välja.

Järsku tamme sisse lõi äiksenool

ja tagasi minna oli hilja.

Äiksenooled ümberringi sähvisid

ning ma ei teadnud kuhu varjuda.

Vihmapiisad vastu nägu tagusid –

ma ei julenud hirmust karjuda.

Siis mul meenus Kõigevägevam

ning põlvitasin sünge taeva all.

Uskusin, et Ta on kõigest tugevam

nii maa all kui ka maa peal üleval.

Südamesse tuli taevalik rahu –

põlenud tammgi kustus peagi.

Teadsin, et see Looja tegu

ja kord on lõpp võimsal tormilgi.

Soe päikesekiir puudutas mu nägu

ning ma arglikult silmad avasin.

Lõppenud oli vihmasadu

ja põlenud tamme vaatasin.

Tormist räsitult siin seisan

ning süda täitub tänuga,

nüüd vaid kõrgustesse vaatan

ja ootan Jeesust rõõmuga.

Pilvepiiril kumab soe päike

ja ma tunnen, et see on väga hea.

Möödunud on suur torm ja äike –

nüüd võin jälle julgelt tõsta pead.

Vihmapiisad sädelevad heinal,

rohutirtski rohus viiuldab.

Ükskord lõpp on raskusel ja vaeval

ning kaunis hommik tervitab!