Advendiajaks!

TALV JA LÕUNAMAA LAPSUKE

Vaikselt liuglevad lumehelbed

ja langevad valgele maale –

nii valged, õhkõrnad kerged –

nad liuglevad lumisele teele.

Härmatis on katnud kõik puud –

kuuskedel lumised mütsid.

Tõeline talveaeg on nüüd –

lumised väljad eemalt paistsid.

Metsa alt kitsekeste rada

suundub lumisele väljale.

Nendele on seegi teada,

kuidas pääseb ligi rohule.

Vaikse lumesaju ajal

mõtted rändavad kõrgemale.

Sündis meile määratud päeval

kaua oodatud lapsuke.

Meil on lumi kuid laps sündis

soojal ning ilusal lõunamaal.

Kindlasti rõõmu ema tundis

kui hoidis lapsukest käte peal.

Hämaras laudas magas sõimes –

nii tagasihoidlikus paigas.

Vanemad valvasid ta juures –

siis rõõmsaks sai kogu taevas.

Taevas oli väga suur rõõm,

kuid maa peal oli vähe neid,

kelle südames ootuselõõm,

kes hindasid Jumala teid.

Karjased Jumalat kiitsid

väiksese lapsukese eest.

Ka targad hommikumaalt tulid

kummardama lapsukest.

Me oleme kaugel lõunamaast,

me umber on valged hanged,

kuid meilegi saabub rõõm taevast

ning avanevad mõtted kõrged.

Südames rahu sel talveööl,

sest lapsuke võitnud kõik kurja.

Andnud alguse lootusevööl,

mis kindlasti kannab vilja.

Külm ei peata rahukiiri,

mida Jumal meile saadab.

Tema armastus on väga ligi

sellel kes Tema peale loodab.

Sinugi süda rõõmustagu

looduses, mis lumme mattunud

ja Jumalale tänu toogu,

sest Ta meile oma Poja andnud.

OOTAMINE!

OMAME OMADUST OODATA

30.08.12

On paljud inimesed püüdnud

aega kindlaks määrata,

kuid ikka Jeesus pole tulnud –

kas võib Ta tõesti väärata?

Olid kindlad vanavanemad,

et nende eluajal tuleb Jeesus,

kuid praegu nemad puhkavad

õndsas vaikuses ja rahus.

Omavad küll paljud usulahud

seda väärat uskumust,

et peale surma taeva satud,

kus igavesti kestab lust.

On väga vale nõnda uskuda,

sest Piibel meile väidab,

et surnud mitte midagi ei tea

ja surnu üksnes magab.

Olgu nendega kuis on,

kuid me teame mida õpetab

Piibel –meie suurim õnn –

ja see me usku kinnitab.

Osavasti kõnelemas

Piibel meile Jeesusest,

kes taevapilvil tulemas

järgi meile kodust taevasest.

Ooteaeg on kestnud kaua

ja sellest saanud lausa omadus,

kuid ikka veel see aeg ei jõua,

mil saabub meie suurim varandus.

Oleks varajased usklikud

aru saanud rohkem Piiblist,

siis nad oleksid ka teadnud,

et vaid Isa teab sest tunnist.

Omandasid kogemuse,

mis kibedust ja valu tõi

aga hiljem saadud selguses,

see kaunilt särama siis lõi.

Oletavad veelgi mõned,

et nad teavad seda aega,

mil Jeesus tagasi meil tuleb

ja näevad selle kallal vaeva.

Ohtlikule pinnale

nad oma usu rajavad

ja oht on suur küll nendele,

kes selliseid siis kuulavad.

Oma silmaga näeb igaüks

Jeesuset kõrgel pilve peal

ning langeb iga mehe müts,

kes seisab Tema ees siis seal.

Ootamatult neile tuleb,

kes käsikäes käind ilmaga.

Ahastades igaüks neist näeb,

siis Jeesust oma silmaga.

Otsatu on nende rõõm,

kes näevad jälle omakseid,

sest Päästja kallis hääl

avab palju hauakambreid.

Osaleda kindlalt tahan

selles kaunis sündmuses,

sestap lootusrikkalt ootan

Jeesust taevavalguses.

Oivaline reis on taeva

läbi terve universumi.

Tervenisti seitse päeva

naudime me taevaruumi.

Omandama kindla usu

peame siin me võideldes

ja siis me saame selle tasu,

et võime olla taevaõuedes.

Läbi sügavast orust ...

SÜGAVAIM ORG

28.12.2007

Koos Jumalaga läbin

sügavaima oru.

Koos Jumalaga astun

läbi järsema kuru,

sest süngemastki nurgast

päästab Looja mind,

lämmatavast urkast

toob Looja välja mind.

Kuristiku serval

tuigerdan ma ringi.

Öösel kui ka päeval

tunnen punetavaid silmi.

See langus on nii järsk,

et vaevu seda tajun –

puruneb tahtmise kest,

aina sügavamale vajun.

Pime tuul tervitamas,

jäine vesi läbi ihu hõikab.

Kui kosest olen alla kukkumas –

Loojalt abi anun.

Klammerdunud kividesse

on külmunud käed.

Kaotus maalind silmadesse

musta vahuna veed.

Kas Jumal veel hoolib?

Kas leiab mind maailma otsast?

Kas Jumal veel otsib?

Olen kadunud ta soojast pesast.

Lebades kivisel kaldal

keegi puudutab mu pead.

Ta on siin õigel ajal –

ma tean, ta soovib head.

Nii õrnalt salvib haavu

ning kruusi veega ulatab.

Sellest veest on väsinule rammu –

haavatu valu unustab.

See keegi püsti aitab.

Eluhingus tungib sõõrmetesse.

Tema hingeõhk mu nägu paitab.

Pisarad tungivad mu silmadesse.

Olen väärt tema armastust,

kes laskus siia pimedusse,

osutades haavatule halastust,

kinkides tal uue alguse.

„Mis olen võlgu sulle

Jumalast saadetu?”

Ta otsemaid vastab mulle:

„Kingi mulle oma elu.

Su eest surin ristipuul,

kandsin sinna su patud.

Nii on igal elul

Igavese elu lootus antud.

Kahetse ja pöördu rajale,

mis õndsusesse suundub.

Astu andestuse teele,

mis kõrgustesse jõuab!”

„Mu Looja mulle andesta,

et olen komistanud.

Oma armust halasta –

olen sinu häält trotsinud.

Kui palju kordi hüüdis:

„Tule laps, sind juhatan!”,

kuid mu kõrvus võõrad helid kõlasid .

„Las ma ise püüan.”

Nüüd andesta mu süü,

kingi mulle puhas süda.

Oh anna lumest valgem rüü,

mida võisin kanda.

Koos Jumalaga läbin

sügavaima oru.

Peagi mäkke tõusen,

sest Jeesus on mu Kalju.

EHTNE SÜGIS

AEG ON SÜGISES

On soojad ilmad ja on sombused,
sajab vihma ja porine on tee.
Paistab päike, toob meele südasuve,
nüüd juba voli antud külmale.

On külmad ilmad ja on helged.
Puhub jäine tuul, rohi lainetab.
Tuleb tume pilv, kuid ei mürista,
nüüd juba laia vihma sajab.

Aeg on liikumas sügise sülle,
lehedki puudel on tooni muutnud.
Värvidemäng annab teada mulle,
et suvepäevad on juba kadunud.

Aeg on liikumas – ring on täis.
Oli külv ning saabus lõikus.
Sügisehõng võidukalt ringi käib,
suvelõhnale saabunud puhkus.

Aeg on liikumas ja kelder saab täis,
on talvevarud tasapisi kogutud.
Kibe töö läbi vaeva ja higi käis –
oli raske, kuid tänust kantud.

Igal kaunil sügispäeval
ia igal kurval sügispäeval,
mil tuuleke lehti lennutab,
on aeg tänada Jumalat.

Tema on andnud sügisannid,
kinkinud värvid aastaaegades.
Tema meile jõudu kingib
saaki hoolsalt kogudes.
Kingib meile päikese helki,
vihma saadab kastma maad.
Kuigi sügisel on tihti pori
on sügises ka palju head!

Igatsedes ...

IGATSEDES ISTUDA ISSANDAGA

Issand meile tõotuse andnud,

et ta saadab vihma varase.

Ta on selle eest hoolt ka kandnud

ja saatnud kosutuse taevase.

Igatseme osa saada

veelkord Tema tõotusest,

sest Ta meile luband anda

osa vihmast hilisest.

Idanenud on need seemned,

mida kevadvihm on kastnud.

Valmind vilja lõhna tunned,

lõikustund on juba alanud!

Igal päeval palume,

et Jumal saadaks Vaimu.

Kui kord täidetud me oleme

saame lõikuseks ka jõudu.

Inimjõul ei suuda lõigata

nõnda rikkalikku vilja.

Pisut aega jäänud oodata

lootes, et veel pole hilja.

Igavik on Looja kätes

ning Temal teada on see hetk,

mil Ta oma Vaimu saates

kogub kokku saagi kõik.

Igaühe jaoks on tööd,

keegi ei pea laisklema

oodates saabuvat ööd,

mis peagi saab ka olema.

Iialgi ei anta Vaimu väge

laiskadele lõikajaile,

kelle üksainus mõte

on seltsiks olla tukkujaile.

Iganenud nende jaoks

on Vaimu väge oodata

ja kui nemad ainult saaks,

siis nad tahaksid prassida.

Ihaldavad Püha Vaimu väge

alandlikud Looja lapsed,

sest nad vajavad Ta tuge,

et saavutada ideaalid kõrged.

Ilmsed on kõik tingimused,

mis vajalikud Vaimu saamiseks.

Peavad taanduma need arvamused,

et Vaimu vaja oma tahtmiseks.

Isekus peab ära põlema

enne kui saabub kosutus

ning rahvas peab valmis olema

ja saabub siis oodatud vastus.

Ilmalikkus ära hävima

peab kindlalt nende südamest,

kes on valmis koguma

saaki viljapõldudelt.

Imelik ju olekski,

kui vaid kurjad vilja koguvad

ja head saaki ei tulekski,

sest kõik on üksnes aganad.

Imeliselt meie Jumal

tõotand anda lahenduse

ning see on täitsa rumal,

kes salgab Vaimu valguse.

Istuvad kord Issandaga

hoolsad viljalõikajad,

vaatvad Tema peale rõõmuga

kõik hoolsad töötegijad.

Igavesti kestab õnn,

kui me ühes lauas Päästjaga

ning me huulil tänu on,

et kosutas meid oma Vaimuga.

SÕNADEST

palju ma sõnu pildunud

Palju ma sõnu pildunud olen,

mis kurbust ja pisaraid tõid.

Nüüd Sinu ette kurvana tulen,

mu sõnad sinulgi haavasid lõid.

Su vaikset häält ei kuulanud mitte,

et oleksin võinud vaikida ma.

Nüüd mulle viletsus tulnud kätte,

kuid sõna tagasi võtta ei saa.

Kingi mul tarkust rääkida sõnu,

mis lohutust tooksid hingel kurval,

milledes leiduks nii palju rõõmu,

et leevendus tuleks raskel vaeval.

Mu huuli puuduta oma käega,

et kurbust lakkaksin sulle toomast,

et võiksin rääkida Vaimu väega

etutee valikust parimast.

Sa annad andeks mu suure süü,

mu uhkuse alandad põrmu.

Selga mul paned õiguserüü –

tänuks sulle ei jätku mu sõnu!

ÜKS ON VALGUS

üks on valgus ja üks on tee

Üks on valgus ja üks on tee,

me Päästja, Jeesus Kristus, on see.

Ei ole rohkem ühtki valgust,

milles leida võiks taevaselgust.

Küll räägitakse petlikke sõnu

ning lihalik meel neist tunneb mõnu,

kuid ainult üks valgus juhatab meid

hülgama kõiki pettuseteid.

See valgus on vaid Jeesuses

ja seda jumalikus selguses,

mis kõneleb patusel südamel,

et puhtaks peab saama tema meel.

Üks on tõde igal ajal –

ei seal ruumi ilmakajal –

see tõde on me Lunastajas,

kelle meile saatnud Isa taevas.